„Kui tahad liikuda kiiresti, mine üksi, kui tahad jõuda kaugele, minge koos.”

Julgen arvata, et kõikidel riikidel on võrdsed eeldused kliimamuutustega kohanemiseks, sest kõige olulisem on kodanike teavitamine kliimamuutustega tekkida võivatest kahjudest ning juhtorganite soov ja tahe midagi ära teha. Norra kui kliimamuutustega edukalt kohaneva riigi näite puhul on sealse ühiskonna teavitamise tulemusel kohandamistegevustega varem pihta hakatud kui näiteks Eestis või mujal riigis, mistõttu oleme lihtsalt protsessi erinevas arenguastmes. Annan artiklis põgusa ülevaate Norra kliimamuutustega kohanemise edumaast võrreldes Eestiga.

Kliimamuutused on juba praegu selgelt tuntavad nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Maa atmosfääri keskmine temperatuur on juba enam kui 0,8 °C industrialiseerimiseelsest ajast kõrgem ning jätkab tõusmist. 2014. aasta keskmine välisõhu temperatuur on senimõõdetud aastakeskmistest kõrgeim.

Vaatamata riikide pingutustele pole atmosfääri soojenemist põhjustava CO2-kontsentratsiooni kasvu suudetud pidurdada ning kasvuhoonegaaside vähendamise kõrval tuleb hakata kliimamuutuste tagajärgedega kohanema.

Eestis on seni kliimamuutuste suhtes tegeldud peamiselt hädaolukordade reguleerimisega (Hädaolukorra seadus - HOS) ning kliimamuutuste leevendamisega (kasvuhoonegaaside vähendamisega). On ka üksikud kliimamuutust käsitlevad kohanemiskavad ja seadused, kuid tarvis on siiski ühtset riiklikult kooskõlastatud lähenemist. Seetõttu on hetkel koostamisel Eesti kliimamuutustega kohanemise strateegia, mida rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna Finantsmehhanismi 2009-2014 programmi „Integreeritud sise- ja mereveekogude majandamine” projekti “Eesti riikliku kliimamuutuste mõjuga kohanemise strateegia ja rakenduskava ettepaneku väljatöötamine” raames.

Eelnõu koostamisel osalevad Eesti Maaülikooli projekti BioClim meeskond, Tartu Ülikooli teaduskeskuse projekti RAKE meeskond, Tartu Ülikooli geograafia osakonna projekti KATI meeskond ning projekti ENFRA-nimeline meeskond SEI Tallinnast. Nimetatud meeskondade koostatud sisendite põhjal on Keskkonnaministeeriumil plaanis teha vabariigi valitsusele ettepanek Eesti kliimamuutustega kohanemise strateegia vastuvõtmiseks.

SEI Tallinna ENFRA projekti ehk „Eesti taristu ja energiasektori kliimamuutustega kohanemise riikliku strateegia koostamise” (kliima.seit.ee) raames toimus selle aasta märtsi alguses seminar „Kliimamuutustele kohandumise võimendamine” (ingl Capacity Building on Climate Change), mille eesmärk oli Norra teadurite [1] juhendamisel kohalike kliimaekspertide koolitamine ja teavitamine just Norra Kuningriigi kliimamuutustele kohanemise strateegiate näidetel.

On hulganisti allikaid, mis väidavad, et Norra on kliimamuutustest tekkida võivatele looduskatastroofidele üks enim ettevalmistunud riike maailmas. Norra kõrval on end selleks rohkem kohandanud ka Soome ja Rootsi ning top 10-sse jääb veel Taani, Ühendkuningriik, Uus-Meremaa, Island, Saksamaa, Austraalia ning USA.

Norra ning teiste Skandinaavia riikide edu võti on olemasolevad head eeldused: arenenud taristu, suutlikkus ja juhtimisvõimekus tegeleda võimalike kliimariskidega, määravaimateks teguriteks on elanike toiduga varustamise stabiilsus, hea ligipääs elektrile, kanalisatsioonile ja puhtale joogiveele, samuti tugev tervishoiusektor.

Juhtroll seisneb selles, et avalikkust on kliimamuutumisest teavitatud ning teemat võetakse arvesse kui kõige ohtlikumat keskkonnaprobleemi, millega maailm silmitsi seisab.

2013. aastal andis Norra kliima- ja keskkonnaministeerium välja nn Valge Paberi, millega tehti ettepanek vähendada Norras kasvuhoonegaaside heiteid 2030. aastaks 1990. aasta tasemega võrreldes 40% võrra. Samuti on kohalik parlament seadnud eesmärgiks liituda Euroopa Liidu 2030. aastani kehtestatud kliimamuutuste raampoliitikaga, et üheskoos EL-i liikmesriikidega täide viia kliimamuutustega seotud eesmärke.

Valge Paberi siht on see, et kliimamuutustega kohanemine oleks kõikide eesmärk: äriasutuste, eraisikute, tööstuse ja ametivõimude. Viimastel aastatel on Norras elavnenud kliimamuutustega kohanemise info kogumine ja levitamine omavalitsuste ja teiste asjakohaste organisatsioonide vahel.

Ollakse kindlal seisukohal, et enim peaksid kliimamuutuste eest vastutuse võtma kohalikud omavalitsused. Neid püütakse riikliku poliitika abil suunata nii, et nende kohusetunne kliimamuutustega kohanemise ees oleks maksimaalne. Samuti üritatakse avalikku sektorit võimalikult palju lõimida erasektoriga, mis on aga üsnagi raske, kulukas ning aeganõudev ettevõtmine viimase vähese huvi tõttu (v.a kindlustusfirmad, kes on kliimamuutustest tekkida võivatest muutustest enim huvitatud ja mõjutatud).

Rõhutatakse just kohalikku tasandit, mis on muutuste elluviimisel tähtis, kuna kliimamuutuste kohaspetsifiilise iseloomu tõttu on kohalike teadmiste ärakasutamine ülimalt oluline.

Norra edu võtmeks on veel nende riiklikus strateegias selgelt välja toodud olulisemad prioriteedid. Nii on Norra viimase kahe aastakümne vältel kehtestanud mitu meedet CO2 heitmete vähendamiseks ning taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu edendamiseks, samuti pööratakse suurt tähelepanu teadus- ja arendusmeetmete väljatöötamisele selles vallas.

Erilist tähelepanu pööratakse vesinikutehnoloogiale ning süsiniku sidumisele ja ladustamisele Põhjamere geoloogilistes struktuurides. Juba mõned aastad on süsinikdioksiidi kogutud ja säilitatud Põhjamere gaasimaardlas, kogusena umbes miljon tonni aastas. Taoline süsiniku kogumine on tulevikus üsna paljutõotav ning potentsiaalne leevendusmeede, mille tehnoloogiat oleks tarvis edasi arendada.

Alates 1991. aastast on Norras avamere tegevustest tulenevatele reostustegevustele kehtestatud süsinikdioksiidi maks. 1999. aastal võttis Norra valitsus vastu veelgi karmimad energia- ja süsihappegaasi maksustamise seadused, mis erinevalt tööstus- ja/või teenindussektorist on kas madalamad või kõrgemad. Sealjuures on kõrgemad maksumäärad sätestatud just naftaga seotud tegevustele, mis on väidetavalt olnud ka kõige tõhusamaks CO2-vähendamise meetmeks ning millega 2020. aastaks on loodetud vähendada 7 miljoni tonni suurune süsihappegaasi heitmete maht.

Pärast heitkogustega kauplemise skeemi (ingl ETS Emission Trading Scheme) juurutamist on süsiniku tasu määrad muutunud veelgi, mille järgi Norra valitsus tõstis avamere tegevuste süsindioksiidi maksumäära 200 Norra kroonini ühe tonni CO2 kohta. Kõikide taoliste maksumääradega kokku loodetakse 2020. aastaks CO2 heitmete kogust vähendada 16–19 miljoni tonni võrra ning 2030. aastaks 17–20 miljoni tonni võrra (International Emissions Trading Association, 2013).

Dovlandi [2] (2005) järgi kontrollitakse lisaks süsinikumaksumääradele Norras kasvuhoonegaaside teket ka läbi litsentsi süsteemi saastavatele tegevustele, mis kehtestatud Reostuse Kontrolli Aktiga (ingl Pollution Control Act), kokkulepete tööstustega, prügilate metaaniheitmete maksumäärade, fluorosüsivesinike (HFC) ja perfluorosüsivesinike (PFC) maksumäärade ja läbi heitkogustega kauplemise skeemi [3].

Eraldi teemana käsitletakse Norras põhjalikult ka kliimamuutustega kohanemist linnapiirkondades, eelkõige kliimamõjudele enim haavatavates veeäärsetes linnades. Linnades on nn kuuma saarekese efekti näol maapiirkondadega võrreldes suurem oht langeda kuumalainete ohvriks ning suurte asfalteeritud alade tõttu tekivad paduvihmade ja tormide ajal üleujutused. Selleks on loodud mitu linnade liitu, nt Tulevikulinnad (ingl Cities of tomorrow) ning tehakse teadus- ja arendusprojekte just nimelt linnaaladele, et välja töötada konkreetsemaid meetmeid tulevikus ekstreemsete ilmastikuoludega edukamaks toimetulemiseks.

Vaatamata eespool nimetatud meetmetele oleks aga ekslik arvata, et Norra või teised nimetatud riigid oleksid kliimamuutustega kohanemiseks 100% valmis. Isegi kõige arenenumad riigid ei ole kunagi riskivabad taolises määramatuses ja täiesti valmis ettearvamatute looduskatastroofidega võitlema, mistõttu on ka nendes riikides tarvis järjepidevaid arendus- ja uuendusmeetmeid välja töötada.

Oluline on, et strateegiate rakendamisel vaadeldaks loogilist ajakulgu – esmalt praegust olukorda, seejärel keskmist ja viimaks pikaajalist perspektiivi ning analüüsitakse põhjalikult kõiki kliimateguritest tekkida võivaid riske kohalikul tasandil. Et tagada looduse- ja inimsüsteemide sümbioosne koostoimimine, tuleb neid protsesse vaadelda ühistena ning võimalikult integreeritult erinevate sektorite vahel (avalik ja erasektor). Lisaks ei tohi unustada, et kliimamuutused on globaalne probleem.

– Norra kasvuhoonegaaside heitkogused moodustavad vähem kui 0,2% kogu maailma inimtekkelistest heitkogustest (Notre Dame Ülikooli Globaalse kohanemise Indeks, ND-GAIN). Kliimamuutustega võitlemine peab olema iga riigi südameasjaks, toimuma peab tihe koostöö riikide vahel, et üksteiselt õppida ja niiviisi areneda. Kliimamuutustega kohanemine on mitut huvigruppi hõlmav keerukas protsess, mis vajab korralikku kaasamispoliitikat ja meetmeid. „Kui tahad liikuda kiiresti, mine üksi; kui tahad jõuda kaugele, minge koos!


[1] Kohale olid kutsutud Norra Fritjof Nanseni Instituudi vanemteadur Tor Håkon Jackson Inderberg, Oslo Rahvusvaheliste Kliima– ja Keskkonnauuringute Keskuse vanemteadur Trude Rauken, Norra Maaülikooli Maastikuarhitektuuri- ja maastikuplaneerimise osakonna professor Knut Bjørn Stokke ja Helsingi Ülikooli Keskkonnateaduste osakonna, linnakeskkonna poliitika dotsent Sirkku Juhola.

[3] Vastavalt riigi vajadustele vähendada KHG-side heitkoguseid antakse käitajatele KHG-de teatud piirkogus, mida käitajad võivad õhku paisata. Kui käitaja paiskab õhku piirkogusest vähem, siis piirkoguse ja tegeliku heitkoguse vahe võib ta maha müüa. (Keskkonnaministeerium)