Tegin oma esimese pildi sellest liblikast 2010.aasta juuni alguses Saue lähedal raudtee ääres.

Teda ma juba teadsin, sest olin selliseid liblikaid varem ka lendamas näinud. Mulle tundus ta kuidagi aeglasena ja uimasena. Tundsin, et minu võimalus on saabunud nüüd ja praegu teda pildile saada. Siiski suutis liblikas mul eest ära lennata nii mõnigi kord enne, kui ma teda pildistada suutsin.

Turnisin ja ajasin teda ikka omajagu aega taga enne, kui ta pildile sain. Mõtlesin siis, et olen ise suurem vaatamisväärsus, kui see liblikas, keda jahtisin. Lausa kahju oli, et publik puudus. Oleks saadud kindlasti minu akrobaatilistest üritustest üpris kobedad pildid.

Aga pildile ma liblika siiski sain ja olin endaga ülirahul. Kodus pilti ülevaadates, tundus liblikas kuidagi õnnetu ja niru olema, tiivaservad katki ja murdunud. Taust oli ka nii sodine, et liblikas ei paistnudki enam eriti väljagi. Hea näide liblika kaitsevärvist ja sulandumisest ümbrusega.

Olen lugenud raamatutest, et mida vanem on liblikas, seda kahvatum on tema värv ja seda katkisemad on ta tiivad. Ju siis see liblikas oli üpris eakas.

Erki Õunap ja Urmas Tartes raamatus "Eesti päevaliblikad" kirjutavad, et leinaliblikas on väga pikaealine. Hiljemalt septembris lähvad nad talvituma. Pärast talvitumist ilmuvad nad välja aprillis ja üksikuid kulunud isendeid võib lendamas näha isegi juunikuus.

Nii ka minu pildil olev liblikas oli siis eakas ätt. Edasi läks mööda ikka palju suvesid enne, kui ma sellist liblikat jälle nägin ja pildile püüda suutsin.

 

Leinaliblikas

 

2014.aasta septembri esimesel nädalavahetusel kohtasin ma oma maakodu aias jälle leinaliblikat. Ta istus õunapuu otsas ja peesitas päikese käes. Minu jaoks oli ta aga üpris halvas poosis, sest pildistamiseks oli ta mulle veidi kõrgel ja küljega. Kaadrisse oleks jäänud liblikast ainult kriips. Tõusin kikivarvule ja vedasin oksa allapoole.

Riskisin sellega, et võin oma liblikapildist nii päris ilma jääda. Aga too tiivuline oli päikesevõtmisega nii ametis, et ei saanudki aru oksa liigutamisest. Oma seeria kaadreid sain kätte. Pärast nägin ma teda veel kompostihunnikus õuntega maiustamas. Siis aga põgenes liblikas minu eest õunapuu latva.

Kahjuks mina lennata ei oska ja järgneda talle ei saanud. Nii ma samal päeval seda liblikat enam ei näinud. Kohtasin leinaliblikat järgmisel päeval sirelipõõsal. Siis näitas ta oma tiivaaluseid ka korraks mulle. Püüdsin selle hetke ka pildile.

Olen lugenud, et nii mõnedki päevaliblikad käivad sügiseti käärinud puuviljadega maiustamas ja jäävad purju. Liblikad, kes muidu on üpris arad, muutuvad siis loidudeks ja uimasteks ning on nii lindudele kerge saak. Võib olla oli ka see liblikas paraja laksu all, et nii lihtsalt ennast pildistada lubas.

Leinaliblikas ehk (Nymphalis antiopa). Leinaliblika levikuala on Vahemerest kuni Rootsini. Eestis on ta tavaline, kuid mitte eriti arvukas. Elutseb metsades, parkides ja puisniitudel. Toitub õienektarist, puude mahlast ja puuvilja mahlast. Tema röövikuid võib näha juunis-juulis.

See on musta värvi. Seljal on punakasoranžid tähnid ja harjased ning ogad, mistõttu pole nad just eriti ahvatlev toit lindudele. Röövik on kuni 5cm pikk. Valmiku lennuaeg on aprillist juunini ja juulist septembrini. Mõned päevad peale nukust koorumist vajub leinaliblikas suveunne. Selleks otsib ta endale varjatud koha keldris, seinapraos, puuõõnes või puuriidas.

Hilissuvel, kui ilmad jahedaks lähevad, muutub ta uuesti aktiivseks. Andmed: B.Kuhn´i raamatust “Liblikad“.

Ilusal päikesepaistelistel päevadel armastab leinaliblikas istuda puutüvel või majaseinal ja lasta end päikesel soojendada. Inimestele meeldivad liblikad. Nad on osa meie suvest, täpselt nagu meres suplemine. Nad ei hammusta ega nõela ning ei tee mingit tüli, ehkki kapsaliblika röövikud söövad kapsalehed augulisteks.

Liblikad on väga kasulikud. Nad tolmeldavad õisi, mis tähendab, et nad aitavad õitel saada viljaks. Nad võivad meile ka palju õpetada. Kuna liblikad on ilma suhtes väga tundlikud, siis saavad nad meile näidata, kuidas kliima muutub. Teadlased uurivad seda asja hoolikalt.

Andmed: M.Oates´i raamatust „Kõik liblikatest“


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Jaga: