Ühel suvel tekkis Läste küla rahva hulgas äkitselt jutt, et karu olla nähtud küll siin, küll seal. Käisin tol ajal linnas juba tööl ning ilmselt oli puhkus lõppenud. Meie mudilased olid aga ikka veel koolivaheajal maal. Nad olid juba piisavalt suured, et neid võis metsa marjule kaasa võtta või jäid nad ka hea meelega üksi koju. Ega nad enam seal mingeid lollusi ei korraldanud. See karujutt oli külapeal küll liikvel, kuid ega ikka enne ei usu, kui ise näed.

Plaanisime Mammaga rabasse marjule minna. Seadsime kodused toimingud nii, et sai lõuna ajal kodunt välja mindud. Käes oli juba ilus sügisene aeg. Vili oli kõrge ning esimesed seened ja marjad olid juba metsast toodud.

Asusime siis minekule ja läksime lobisedes. Otsustasime metsamineku ühendada kasulikuga ja lehmale uue ketimaa söömiseks panna. Millegipärast ei tahtnud lehm Jaanimäe metsaservas üldse olla. Ta ammus ja oli oma keti ulatuses lausa mullase ringi rohu sisse tallanud. Kui Mamma seda raiskamist nägi, kukkus ta lehmaga riidlema. See pidi olema üks loll loom, kes ei märka süüa, vaid traavib ringi, endal rohi rinnuni.

Järsku kostis metsast okste raginat ja mingit väga kummalist mörinat. Mamma tõmbas seepeale lehmaketil vaia maa seest välja ja käratas lehmale: “Koju!”. Vaene loom lausa tormas kodu poole tuhatnelja. Siis teatas Mamma mulle, et meie lähme ka nüüd koju, sest lehm olevat vaja kinni panna. Sel päeval me marjule ei jõudnudki enam.

Kogu see kummaline jörin ja ragin metsas ei andnud aga kuidagi meile rahu. Õhtul läksime vennaga vaatama, mis seal ragises. Kui seal oligi mingi loom, siis ei istu ta ometi 5 või 6 tundi ühe koha peal. Jaanimäe metsaserv oli piisavalt mudane ja märg koht ning iga suurema sajuga oli see vesine ja sügiseti ei läinudki vesi sealt enam ära.

Läksime metsa vaikides. Eks meil oli omajagu hirm ka. Teadsime, et juhtuda ei saa midagi, aga ärevaks tegi ikkagi. Nägime ühes kohas maas puruks trambitud hagu ja selle kõrval ilutses pori sees suur karu jälg nagu üks praepann. Vähemalt oli selgus majas, kes lehma hirmutas ja metsas mörises.

karutopis Iisaku loodushariduskeskuses

Aga rabas me käisime Mammaga ikkagi ära. Läksime sinna mõned päevad hiljem lihtsalt. Natuke oli kõhe küll, aga me ei rääkinud karust ja kõik laabus hästi. Saime küllaltki palju seeni ja lisaks ka marju.

Jõudsime raba karjääride vahelt välja kraavide juurde. Nende vahel oli turbatööstuse ajal kuivatatud turbapätse. Kraavikaldad olid nüüd noori kaskesid täis kasvanud. Lootsime sealt veel seeni juurde saada. Kraavide vaheline ala oli siiani paljas. Vihmaga läks see pehmeks ja kandis vaevaliselt. Praegu polnud eriti sadanud ja sealt sai ilusasti üle.

Hakkasime minema, kuni korraga ilutsesid meie ees suured karujäljed, mis ristusid meie suunaga. Vaatasime neid jälgi ja olime vait. Kui paus venis juba liiga pikaks, teatas Mamma, et oleks vist aeg koju minna.

Pidin ta maha rahustama. Hüppasin kõigest jõust üles ja püüdsin uuesti jalgadele maanduda. Minu jäljed ei vajunud kuigi sügavale, ega olnud ka nii kindlapiirilised. Rohkem tolmas, kui oli jälgi näha. Järelikult läks karu siit läbi, kui sadas ja kes teab, kus see loom praegu askeldab.

Kolmas kord õnnestus mul ikka karu ennast näha ka. Käisin siis maalt otse tööle. Rong jõudis meile kella kuue paiku hommikul. Tol ajal oli veel peatus Patikal. Eelistasin sinna minekut hommikuti, sest sinna viis kruusatee.

Lehtsesse minnes tuli minna läbi rohu. Hommikuti oli aga kaste maas ja märjad varbad hakkasid külmetama. Jõudsin Laevamäest ja Võrgu Mardi majast ka mööda. Patika peatus hakkas juba paistma. Vasakul pool teed oli kõrge raudteetamm ja paremat kätt jäi kaerapõld. Läksin rahulikult mööda teed edasi ja nägin, et mingi joodik ukerdab keset põldu.

Jäin seisma ja vaatasin hoolega. Videvikus ei näe ju nii hästi, mis või kes seal on. Lõpuks tõusis see “kes” püsti tagajalgadele ja istus uuesti maha keset põldu, nägu metsa poole. See oli karu täies oma suuruses.

Ma pidin ju edasi minema, sest rong ei oota. Ei saa ju ometi karu pärast tööle minemata jätta. Kes mind usuks, kui ütlen, et ei saanud tööle tulla, sest karu passis tee peal ees. Pidin seega selle eluka tagant läbi saama.

Tee ja karu vahe oli umbes 20 meetrit. Läksin küll vist kikivarvul ja mu süda tagus rinnus trummi. Kott käes krabises ja kõik asjad kolisesid seal sees. Sain lõpuks sellest loomast mööda ja lidusin nii kiiresti, kui suutsin. See oli vist mu elu kõige kiirem jooksmine.

Tagasi vaatasin ma alles platvormi otsa peal. Karu istus ikka samal kohal. Tema tume selg paistis hästi heleda viljapõllu taustal. Asjade krabin ja kolin kotis oli küll vist minu ettekujutuse vili suurest hirmust. Tookord oli hirm ikka kole suur küll.

Hiljem rääkisin juhtumist ühele tuttavale metsavahile, kes seletas, et karud on tegelikult väga arad loomad ja inimesega kohtumine võtab mõnel isendil lausa kõhu lahti ehmatusest. Ründajaks on tavaliselt emakaru, kes kaitseb oma poegi. Praegu tagantjärele tundub, et sai ilma asjata joostud. Aga parem karta, kui pärast kahetseda! Ei oleks sugugi tahtnud lõpetada karu embuses.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!