Vahest on kohe niisugune tunne, et tahaks mõnda ilusat ja lihtsat muusikapala kuulata. Siis kerid arvutiga Youtubes ringi ja otsid endale meeldivaid laule. Lõpuks sattusin sellele loole, mis omakorda tõi mälusoppidest esile mälestuse seitsmekümnendatest, kui Tallinnas, kinos Eha näidati muusikalist animafilmi "Kollane allveelaev".

Tänavu suvel 17. juulil saab 50 aastat mööda sellest, kui see film Inglismaal esilinastus. Tolle juubeliga seoses tahaks ka mina teieni tuua ühe loo oma mälestustest, kuidas käisime seda filmi vaatamas Tallinnas, kinos Eha.

See oli ikka nii eriline asi, mis sundis mind isegi koolist poppi tegema. Võib küll arvata, et mis see siis ikka oli?

Tavaline multikas ju lastele. Aga ega ei olnud küll. Juba need laulud olid omaette klass. Neid sai ju omal ajal niisuguse hardusega kuulata, et isegi hingata ei raatsinud.

Üksnes juba nimi The Beatles tõi massid kokku. Jutud sellest filmist levisid koolides juba ammu enne selle kinno jõudmist. Seansid olid nagu kiuste ainult hommikuti. Sai siis lepitud pinginaabriga kokku ja tegimegi koos poppi.

Raha selleks ürituseks sai kogutud kõhu kõrvalt ja ega kinoskäik tol ajal ei olnud nii hirmkallis. Kohale minek oli juba "elamus" omaette. Trammid, mis sõitsid Ülemistele, olid kõik puupüsti täis ja kino ümbrus oli noortest umbes. Tekkis küsimus, et kes sel päeval üldse koolis oli?

Sõbrannal olid mingid tuttavad seal juba ees, kes olid piletid ära ostnud ka meile. Nii ei pidanud me ise järjekorras seisma. Piletisaba lookles mööda Tartu maanteed linna poole ikka päris pikalt. Nägin siis esimest korda elus punkareid või lõngused või olid nad hoopis hipid?

Mine võta nüüd tagant järgi kinni, keda nad endast kujutasid. Aga eks nad kõik olid muidugi kanged The Beatles`i austajad. Neid noori olid suur hulk ja oma lärmaka olemisega äratasid tähelepanu. Enamus nendest olid eriti karvased ja tegid oma välimusega isegi The Beatlesi poistele sellega silmad ette.

Mõned üksikud olid aga täitsa kiilakad. Sõbranna teadis rääkida, et miilits lõikas nende juuksed maha. Üks tegelane isegi langes kino ees põlvili ja palvetas filmiplakati juures. See plakat oli nii kirkalt kollane, et paistis kaugele ära.

Kui saali hakati sisse laskma, oli piletikontrollidel suur tegu, et õiged inimesed saali saaks. Trügiti vägevalt. Hoidsime sõbrannaga kõvasti käest kinni, et mitte teineteist ära kaotada. Nii saime saali üpris räsitult., aga õnnelikuna.

Ja siis hakkas film pihta. Lindistada ja pildistada muidugi ei tohtinud, kuid oli küllalt neid, kes istusid makid süles ja lindistasid. Meil oli ju üldse midagi läänelikku raske kätte saada ja näha. See film oli üks esimesi asju minu meelest. Mäletan, kuidas ahmisime igat laulu ja püüdsime neid meloodiaid meelde jätta.

Ka film ise oli nagu üks ilus unenägu, mis saab kohe-kohe otsa. Meeles on see imestus, millega sai seda vaadatud. Tundus täiesti ebareaalne, et ongi olemas nii kirkad ja puhtad värvid. Meie multikad olid selle filmi kõrval tuhmid ja udused. See oli mulle nii suureks sündmuseks, et tuleb iga kord meelde, kui seda laulu kuulen kuskilt. Ju siis ikka tasus selle nimel poppi teha


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Jaga: