Hea, et mu terane pilk alati kaasa võetud on. Nii juba viimased kolmkümmendkolm aastat.

Põhja-Eesti maastikelt jõudsin sageli mujalegi käima. Setumaa rajal vana maja juures oli ka pikemate mõtiskluste aeg. Ning sealsete rohkete mõtlemispaikade kohal tiirutas sageli mõni väike-konnakotkas.

Ja mõttelõng, et Eesti on selle väikse kotkaliigi leviku põhjapoolseimaks piiriks, sai nii hoogu juurde. Ja nii see täpselt ongi, et mida rohkem Eestis lõuna poole liikuda, seda rohkem teda kohata võib. Hea, et minusugused palju ringi kõnnivad ja hea, et nad vahel pikalt aega maha võtavad ja midagi tarka välja osakvad mõtiskleda.

Kui Setumaine kolmeaastane mõttepaus ümber sai, kolisin Virumaa südamesse ja kuna seal harva konnakotkast kohtasin, paningi lõpuks selle väikse kotkaloo paberile kirja.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Jaga: