Kultuurikorraldaja, Koplikandi matkade algataja-eestvedaja ja muidu aktiivne Pärnust pärit Hannele Känd teeb filmi “Säärase mulk” puhul erimatkad Kadriorus. Enne uurime, kust tuli temasse tuuride tegemise ja kirjanduse pisik.
- Bioneeri uudised
- Merli Vajakas, kultuurikorraldaja
- 2. märts 2026
- Foto: Kopli rand / Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Kuidas Koplikandi matkad alguse said? Kust on sinu tuuride tegemise huvi tulnud?
Mulle on alati meeldinud teada, kus ma elan - soov mõista, mis on olnud siin enne mind ja kuidas elu käib. Nii olengi pea igas linnas ja linnaosas, kus elanud, piirkonna ajalooga tutvunud, raamatuid lugenud, ringi konnanud. Lisaks meeldib mulle väga ka laias ilmas reisides just kohalike tehtud tuuride sisu ja vorm.
Kui Koplisse kolisin, siis pidin päris palju sõpradele selgitama, miks just sinna. Minu meelest on seal vaatamata aastatepikkusele põlule põnev ja kirju ajalugu, killuke kodusust ja lapsepõlve, ägedaid hooneid ja tänavaid. Ja nii see ekskursioonide tegemine alguse sai - esialgu sõpradele - tuttavatele ümbruskonna näitamisest kuni päris oma ettevõtluseni.
Milliseid põnevaid seikasid on matkadel juhtunud?
Kõige toredam on ikka see, kui keegi ekskursioonil olijatest teab mõne hea loo rääkida või mitte nii väga tuntud fakti jagada. Paaril korral on juhtunud, et mõni kohalik astub aiast välja ja täiendab minu räägitut veel. Need on alati väga ägedad olnud.
Ühel suvepäeval juhtus aga nii, et ekskursioonigrupiga liitus rebane! Nimelt kasvatas ta ühes lagunenud majas sel suvel üles oma pesakonda ja meie teed kulgesid vahepeal paralleelselt - meie rääkisime Kopli liinidest ja tema jahtis hiiri. Samal suvel, aga hiljem, kohtasin mitmel korral ka tema kutsikatega.
Lisaks sinu erinevatele huvidele (nt impro, viktoriinide tegemine) on sul ka kirjanduse huvi - kuidas see tekkinud on?
Süüdi (kõige paremas mõttes) on muidugi mu vanemad! Raamatud on meie pere loomulik osa - neid on pea igas toas, lugemine on ja oli suurepärane ajaveetmisvõimalus, mis avardab mõttemaailma, fantaasiat, aitab mõista. Ma ei mäletagi aega enne seda, kui ma lugeda ei osanud - õppisin selle selgeks väga varakult. Kooliajal süvenes huvi veelgi - huvitusin kirjanikest endist, nende elulugudest. Suurepärane sümbioos ajaloost ja kirjandusest - mil moel see aeg, kus kirjanik elab, tema loomingut mõjutab. Kindlasti aitas kirjandushuvile kaasa ka gümnaasiumiaegsed põhjalikud kirjandustunnid, kus arutasime palju ja kus suur lugemus oli justkui auasi.
Millised eesti kirjanikud ja teosed sind kõnetanud on?
Väga keeruline küsimus! Alusmüüri ladusid ja siiani väga olulised on lastekirjanikud ja -luuletajad Ernst Enno, Heljo Mänd, Eno Raud, Iko Maran, Jaan Rannap, Ellen Niit, Aino Pervik, Leelo Tungal. Võib-olla on luuletused isegi tähtsamad - mäletan, kuidas ma erinevaid luulekogumikke ikka uuesti lugesin, iga kord midagi teistsugust märgates.
Veel lähevad korda näiteks sellised teosed nagu “Serafima ja Bogdan”, “Mees, kes teadis ussisõnu”, “Kentaur”, “Nõgedes ja nartsissid”, “Nimed marmortahvlil”, “Karge meri”, “Islandil ei ole liblikaid”, “Keisri hull”, “Naljakas inimene”, French ja Koulu sari, Laabani ja Indrek Hirve luuletused… Seda nimekirja ei saa muidugi lõpetada…
Su isa Jaak Känd on muinasjutuvestja ja luuletaja. Kas see on sind ennastki pannud teistmoodi luuletusi lugema?
Kas just teistmoodi lugema, aga luuletusi rohkem lugema - kindlasti! Sõnast ja emakeelest aru saamine ning sellega mängimine on tänu luulele kindlasti suurem. Kui kodus on sadu raamatuid, millest hea hulk on luuleraamatuid, siis pole luule mingi kõrgem, keeruline vorm, vaid normaalne, imetlusväärne ja kättesaadav.
Kui nüüd Koidulani jõuda, siis kas sul on tema loominguga kooliajast mälestusi?
Pärnu tüdrukuna on Lydia Koidula muidugi oluline. Meenuvad mingid ähmased mälestused jalutuskäikudest Koidula pargis, kus kas vanaema või isa Koidulast rääkis. Iseseisvalt käisin ühel hetkel mitu korda järjest Koidula muuseumis, et ikka kõik teada saada. No ja muidugi tema looming - kindlasti osalesin Koidula luulekonkursil. Oi, kuidas mu hääl värises. Kahjuks ei ole meeles, mida ma konkursil vabalt valitud luuletusena ette kandsin ja kuidas läks, aga mäletan väga põhjalikku ettevalmistust, kõikide kirjavahemärkide analüüsi koos õpetajaga (oo, need mõttekriipsud)... Päris kindlasti oli mu üks algklasside lemmiklaule “Ema süda”, mis siis, et laulda ma siis ega ka praegu ülemäära hästi ei oska.
Nüüd märtsi alguses toimub erituuride sari, kus otsid Koidula, tema ajastu ja mulkide jälgi Kadriorus. Mida seal kuuleb näiteks?
“Säärase mulgi” eriekskursioon Kadriorus vaatab sisse ärkamisajale Tallinnas ja sellele, kus ja kuidas toimus esimene Tallinna laulupidu 1880. aastal. Kindlasti räägime nii mõnestki kuulsast praeguse aja kui möödunud perioodi kuulsast mulgist pealinnas, otsime üles paar vähemkäidud Kadrioru tänavat ja kes teab, äkki tuleb juttu ka mõnest sama pöörasest kosjaloost, nagu on Koidula “Säärases mulgis”.
Suure kultuurisõbrana anna palun ka kultuurisoovitusi kevadesse
Kaisa Ling Thing naistepäeva kontserttuur üle Eesti! Naistepäeva tuur | kaisaling.ee
Improetendused: see on suurepärane võimalus näha, kuidas ka ilma ettekirjutatud tekstita saab sündida julge, elujaatav, pöörane teater. Isekalt nopin siia näiteks “Kaks improetendust ühe õhtuga” 28. märtsil ja 18. aprillil (Kaks improetendust ühe õhtuga!) ning 14. märtsil toimuv kuueosaline Improseriaal “Armastus on see” (Improseriaal “ARMASTUS ON SEE” - Üks päev, kuus etendust!)
“Säärase mulgi” erituurid toimuvad 7. ja 8. märtsil. Pääsme saab soetada Fienta kaudu.
Filmi „Vigased pruudid “ tegijate uus kodumaine komöödiafilm „Säärane mulk” põhineb Eesti kirjandusloo esimesel algupärasel näidendil. Stsenarist Ott Kilusk on kohandanud lustaka seikluse kinolinale, tuues loo keskmesse tegelasena ka autori, Lydia Koidula enese. Film on nüüd kinodes.
Filmi kohta lisainfo: SÄÄRANE MULK | ACME Film
Koplikandi matkade lisainfo: Esileht – Koplikandimatkad
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
