„Saarel on päevalehti mõttetu tellida, sest lennuk käib kolm korda nädalas. Tihti on udu ja siis ei käi üldse,“ rääkis ruhnlane Kaarel Lauk kodanikuajakirjanduse konverentsil, miks alla 50 elanikuga Ruhnu saare asukad peavad blogi Ruhnu Päevik. Blogisse seatakse üles kõik ruhnumaine ning mõeldud on see lugemiseks eelkõige saare elanikele aga selle külalistele ja muudele huvilistele.

Blogi tegijate ring on avatud ehk lugejad saavad päeviku pidamises osaleda. Tsensuuri ehk toimetajaid blogil ei ole, ainukesed tingimused on, et kirjutada tuleb oma nimega ja kirjutatu peab haakuma Ruhnuga. Et päevikus ei kisuks tüliks, siis lugude all kommenteerida ei saa. „Kuigi õiendamise soov on vahel suur, aga jälgime, et negatiivsus ei jääks domineerima,“ ütles Lauk.

Blogist jõuavad uudised isegi Postimehesse

Ruhnu vallavalitsuse kodulehelt leiab lause, et Ruhnu blogi ei ole vallavalitsusega seotud ega kajasta selle infot ning vallavalitsus ei vastuta blogis avaldatud info korrektsuse eest. Sellest võib järeldada, et just roosilised vallavalitsuse ja blogipidajate suhted ei ole. Ruhnlastele paistab aga päevik meeldivat, sest ajaveebi vaadatavus ületab vallavalituse lehe oma mitu korda.

Ruhnu Päevik on Lauki sõnul populaarne ka Saaremaa maakonnalehtede seas. Lehetoimetused soovivad nimelt blogist endale lugusid saada. Nii juhtubki tihti, et kui blogisse saab uudis üles, helistatakse maakonnalehest ja mõne päeva pärast on uudis jõudnud juba Delfisse või Postimehesse.

Kas lihtsas formaadis ning naljaga pooleks tehtud blogi on kodanikuajakirjandus, ei osanud Lauk öelda. „Kui asi hakkab juba naabrimeest huvitama, ju ta siis on kodanikuajakirjandus,“ arvas ta.

Artur Talvik on innustunud kogukonnaraadio pooldaja. Pildistas Katrin Lipp, www.bioneer.ee

Artur Talvik veab kogukonnaraadiot

Filmimees Artur Talvik pani aga Juminda poolsaarel tööle Eesti esimese kogukonnaraadio, mis tegutseb samuti vabatahtlikkuse alusel. Kogukonnaraadiote juured ulatuvad Talviku selgitusel 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel neutraalvetes asuvatelt laevadelt edastatud piraatraadiote ajastusse.

1966. aastal keelati sellised raadiod ära ning hiljem hakkasidki neist kujunema kogukonnaraadiod. Mõte Jumindal raadiot tegema hakata tekkis Talvikul pärast seda, kui rändkino jaoks soetatud FM raadiosaatja kasutuna seisma jäi. Miks mitte panna see oma külas püsti, mõtles ta ja nii ka tegi. Helistas seejärel inimestele ja palus neil raadio tööle panna. „Inimesed mõtlesid, et ei saa võimalik olla. Nad hakkasid raadiot rõõmuga kuulama ja fännama. Raadio tekitas küla peal tohutut rõõmu. Mulle isegi helistati ja paluti, et mul on täna külalised, tervita neid läbi raadio,“ rääkis Talvik.

Seadusandlik pool vähendab tegutsemisindu

Nädala pärast Talviku vaimustus raadiot teha rauges, mille peale said inimesed kurjaks. Sel kevadel hakkas mees uuesti raadio jaoks luba taotlema. Kahjuks ei ole seadusandlik pool olnud nii toetav kui külaelanikud, kuna seaduses sellist mõistet nagu kogukonnaraadio ei ole. Raadio tegemiseks on aga vaja ringhäälinguluba. Suve lõpus Talvik küll sai loa, kuid leiab siiski, et kodanikualgatused ja -ajakirjandus ei tohiks tegijatele olla liiga stressavad ning bürokraatia vähendab indu tegutseda.

Sel aastal jõudis raadio tegutseda vaid nädala, kuid järgmisel suvel plaanitakse uuesti tööle hakata. Juminda poolsaar koosneb kümnest külast ning raadio toimetus hakkab liikuma külast külasse. Toimetajal pole raadio tegemiseks vaja muud kui internetti ühendatud arvutit. Praegu on olemas juba viis vabatahtlikku toimetajat ning juurde on vaja leida veel viis. Nii hakkabki järgmisel suvel Jumindal toimuma midagi uuenduslikku – poolsaare elanikel on vaba kanal, kus levitada ja kuulata oma kogukonna häält ning rääkida asjadest lihtsalt, ilma kommertsliku poole ja muude takistusteta.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta