Meie nimetame seda kitsast poolsaart Kura sääreks ja seostame seda ka Kuramaaga, kuigi Kuramaa asub Lätis. Leedukad ise nimetavad seda aga Nida poolsaareks. Nida on asula Kura säärel ja Kura sääre rahvuspargis Leedus, mis kuulub Neringa haldusüksuse koosseisu ning on selle keskus. Nida on ka kõige läänepoolsem asula Leedus. Seal lähedal asuvad ka mitmed suuremad luited.

Nida on ka kuulus turismikeskus. Aastas külastab seda 700 000 turisti. Pidevalt elab Nidas umbes 1650 inimest. Seal on ka sadam. Poolsaar on ligi 98 km pikk ja laius on 0,4 - 3,8 km, algab Klaipeda linna juurest (poolsaare tipp) ning lõppeb ehk ühendub maaga Kaliningradi oblastis, Zelenogradski linna juures. Klaipedast saab praamiga poolsaarele.

Poolsaar on jagatud Venemaa ja Leedu vahel. Mõlemas riigis on rajatud poolsaarele rahvuspargid. 2000. aastast alates on Kura säär UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Leedu - poolses poolsaare osas on düünid kohati isegi 60 m kõrgused – see on kahekümnekordse maja kõrgus. Kunagi, paarsada aastat tagasi katsid liikuvad düünid mitu küla enda alla, seetõttu kutsutakse neid “surnud” düünideks. Praegu on see aga vaikne koht jalutamiseks.

Düünid on kaetud roheliste saarekestega. On ka lahtiseid liivaluiteid, kus kõndimine annab illusiooni, nagu viibiks kõrbes. Rannas ja düünidel on valge ja eriliselt puhas ning peeneteraline liiv, mis annabki sellele kohale eripära. Legendi järgi võib poolsaarelt leida pärast vihmasadu ja tormi merevaigu tükikesi, mida meri on kaldale uhtunud. Eriti väärtuslikuks peetakse neid leide, mille sees võib näha putukaid.

Sellised olid mu teadmised, millega me sõitsime kodust välja. Niisuguse teksti olin ma endale enne reisi kirjutanud märkmikku. Eks ma kasutasin seda kirjapannes internetiavarustest saadavaid tarkusi. Teades, et lähme Klaipedasse, lootsin ma südamest, et saan ma ka oma jalajäljed sinna poolsaarele maha jätta. Teise päeva veetsimegi Kura sääre Klaipeda-poolses otsas. Nidas jäi meil küll käimata, aga võib-olla saan veel mõni teine kord sinna.
 

Sadam on Klaipedas vägev. Terve mere äär on igat masti laevu täis. Nägime nii allveelaevu kui ka transpordilaevu. Meie poolsaarel viibimise ajal vedasid neli pisikest kaatrit suurt ja võimast ujuvdokki, mille küljele oli kirjutatud Loksa. Tundsime end eriliselt liigutatuna, aga pärast mõtlesime, et äkki on sel sõnal hoopi leedu keeles muu tähendus. Pidevalt käis seal vilgas tegevus. Meie elamine oli küllaltki sadama lähedal ja sadamasse viiv raudtee oli ka seal ligidal. Kuulsin kogu öö rongide, laevade ja laadimise müra. Eks see ole sadamalinnade eripära. 

Praam viis meid sadamast poolsaarele ainult ühe euro eest. Tagasi linna pääsemiseks tuli ainult sama pilet alles hoida. Vastaskaldalt sai bussiga sõita Nidasse. Meil polnud sinna sõiduks aega. Otsustasime veeta päeva Klaipeda - poolses poolsaare otsas. Ka seal oli mida vaadata. Ja muidugi olid ka platsis turistilõksud. Igat sorti hobukaarikud, võis rentida rattaid, rollereid ja muidugi minironge. Panime ka raha kokku ja sõitsime selle rongiga poolsaare otsa, kus oli delfinaarium ja Meremuuseum. Selle sõiduvahendi juht oli hästi sõbralik ja jutukas. Tal oli küll täielik mölapidamatus, aga sellest olenes ju tema teenistus. Nii et imestada polnudki midagi.
 

Meie läksime muuseumi. Sissepääsuks tuli pilet osta. Mina sain isegi soodustust pensionärina. Pileti hinda ma enam ei mäleta, kalliks ma teda ei pidanud. Väimees tahtis poolsaare tipust geopeituse aaret minna võtma. Tema muuseumisse ei tulnud.

Aga meil oli sündmusterikas aeg seal meremuuseumis. Elamused algasid juba ukse taga. Oli tunne nagu oleks loomaaeda sattunud. Basseinis hullasid väikesed pingviinid, kes lausa norisid inimeste tähelepanu. Nad ujusid ringi ja oleks nagu näidanud oma tiivavõrusid. Et vaata, mis mulle siia pandi. Muuseumi esimesel korrusel oli igat sorti eksponaadid seoses merega. Alumisel korrusel olid aga akvaariumid, kus ujusid erinevad kalad. Inimesed kõndisid kuplite all ja kalad ujusid kuplite kohal suures basseinis.

Eriti uhke mulje jätsid tuuralised. Suured kalad, kes olid küll üle meetri pikad ja meenutasid haisid. Naersimegi, et siin ujuvad vuntsidega haid ringi. Näha võis veel hülgeid ujumas. Need tegid vees vigureid ja ajasid üksteist taga.

Loo teine osa tuleb järgmise postitusega

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta