Kui kolkaküla Joaveski külatanum lõppeb, tundub kui maailmaserv kätte jõudnud olevat. Viimane heinaküün on ilma ukseta ja nagu loodud sisse ronimiseks. Jõekäär on puutüükaga teisel jõekaldal ja habekakk kui loodud selle otsa istuma.
- Marek Vahula lood
- 3. detsember 2021
Nii algas minu kuum ja romantiline kakulugu õhtuootel külaservas. Ma ise olin üks kahest peategelasest, kes koos kakuga romantikat lõi. Need paar loojangueelset õhtutundi jutustasid ühele suurekssaanud otsijale selle päeva heast saatusest, mis mind just sinna tõi, kus suur kakk ise mind ootas.
Elu jutustavaimast õhtust sai lehekuine öö, kus tundus, et tähed taevas vaid minule paistavad.
Ühe õhtu lood hakkasid paberile sündima järgmisel päeval. Nad tulid ja tulid kusagilt ühe otsija südamest ja seda seni kuni kuusteist lugu täis sai. See suur number sai üheks minu rekordiks ja ühest öökullist pole keegi veel nii palju lugusid leidnud.
Uhke tunne ajas mind hommikul ülesse ja tähtede säras sündinud ühe õhtu lood hakkasid tulema. Kakk, kes hommikuks oma teed oli läinud, ei võtnudki midagi kaasa. Ta kinkis mulle hoopis elu romantiliseima loo, kus kuusteist kakku, puutüügast ja jõekääru ning tükike mind sees oli...
Joaveski, 1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
