Seda lugu olen ma kaks korda elus läbi elanud. Esimene kord oli see siis, kui ma olin ise paras jõnglane. Võib-olla olin nii teise-kolmanda klassi plika. Mäletan, et sai heina kokku pandud Jaanimäel tiigi ja sauna vahelt. Keset seda platsi kasvas suur kuusk. Meil oli alati kombeks tüütut tööd naljadega meeldivamaks muuta.

Metsas kukkus kägu ja meie plikad lugesime neid kukkumisi kokku. Kui palju kokku sai, kes seda enam mäletab. Siis aga hakkas ema niisama käole vastu kukkuma. Tal tuli see käo hääle järele tegemine imehästi välja. Kõlas nagu päris kägu kohe.

Iga kukkumisega tuli lind meile lähemale. Asi muutus päris põnevaks kohe. Olime kõik elevil. Tahtsime näha, kui ligi see lind julgeb tulla. Kuulnud olime me kõik teda, aga näinud lähedalt polnud vist peale ema keegi. Ema ja kägu pidasid kukkudes lausa dialoogi. Kui üks häälitses, oli teine vait, ja vastupidi.

Alguses sahistas kägu metsa servas kõik kuuseladvad läbi ja kukkus kõigi nende otsast järge mööda emale vastu. Siis lendas ta meie ees olevale üksikule kuuse latva ja ajas end seal kohevile. Siis hakkas ta okste kaupa madalamale laskuma. Poleks iial uskunud, et see kägu nii suur lind on! Mina pidasin teda küll väiksemaks.

Varsti oli lind juba pooles kuuses. See on käole ilmselt taluvuse piir. Ta istus seal oksal. Raputas end naljakalt ja ei kukkunud enam, vaid kõhises veidralt kukkumise taktis. Ema kamandas meid tuppa ja tuli ise ka ära. Rohkem polnud meil millegipärast isu kägu narrida.

Köögis sai pommitatud ema küsimustega. Oli vaja ju teada, kas see hull lind oleks tõesti võinud rünnata. Ema tegi meile selgeks, et tegelikult pole ilus niimoodi metsaelanike rahu rikkuda. See kägu pidas meid ju konkurendiks ja sissetungijaks oma territooriumile, kes tuleb minema ajada.

Teinekord tegi sama nalja ema juba meie lastele. Tüdrukud olid ka kuskil kümnesed. Nad olid meiega kaasas Jaanimäel. Oli ilus ja selge suvepäev. Käisime seal loomi edasi panemas. Plikad silkasid ringi ja siis kukkus kägu üpris lähedal. Mamma hõikas piigad enda juurde ja hakkas käole vastu kukkuma. Lind metsas läks liimile. Ta pidaski meie Mammat teiseks käoks.

Iga kord, kui kägu metsas kukkus, tegi ka Mamma käo häält talle vastu. Kuulsime, kuidas metsa ääres kasvavad kuused raske linnu all sahisesid, kui ta sealt Mammale vastu hüüdis. Ta oli juba üpris lähedal ja sealt tuli kuuldavale ärritunud kukkumise seeria. Tüdrukud vahtisid suud lahti seda kõike nagu tsirkust. Sel hetkel lendas üle meie peade suur hallitriibulise kõhuga lind üpris madalalt. Mamma ütles siis, et nüüd aitab küll. Laseme linnul linnu asju ajada.

Piigadelt tulid umbes samad küsimused, mis meie esitasime omal ajal. Ka neile tuli seletada, miks see lind nii käitus. Imestati siiralt, kui suur tegelikult kägu on. Võrreldi isegi kulliga. Kägu on ju kõik meist kuulnud, aga vähe on neid inimesi, kes on seda lindu ligidalt näinud looduses. Vähemalt sai neiukestele lind ära näidatud. Rohkem Mamma ei tahtnudki. Sellised olid meie lood käoga.

Kuula kägu siit!


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!