„Inimestele on keskkonda vaja, keskkonnal on inimestest ükskõik, keskkond on alles ka pärast inimkonna kadumist. Keskkonnakaitse on seega inimeste kaitse, majandustõus ei asenda puhast õhku, rahapakke ei saa juua, bitcoine ei saa süüa,“ ütleb Virgo Siil, kes saavutas Euroopa Kliimapakti fotokonkursil auhinnalise koha. Praegu on tema töö üleval Brüsselis, Euroopa Komisjoni peakorteri ees avatud fotonäitusel.

Virgo Siil on aeglase ajakirjanduse uurija, töötab doktoritöö kallal ning varasemas elus on ta olnud nii restauraator, puusepp kui ka tõlkija.

Euroopa Kliimapakti fotokonkursile saadeti üle 300 töö. Näitusel on väljas kümme parimat. Konkursi hindamisel ei mänginud rolli ainult fotod, vaid ka nende taga olevad lood. Virgo Siil saavutas kodukategoorias teise koha ning tema foto kujutab midagi väga lihtsat ja igapäevast ─ käsitsi vikatiga niitmist. Tegevus, mis mõne jaoks võib tunduda anakronistlikuna, ent mis Siili silmis on sümbol kestlikkusest, vaikuse väärtustamisest ja liikumisest:

„Ma täiesti mõistan kihku mootoreid jõristada ja uusi lelusid soetada: mullegi meeldib põnevate masinate-seadmetega toimetada, aga see ei tähenda, et igale esmasele tungile järele annaks. Sageli ongi tegelikult lihtsakoeline käsitöövahend-lõikeriist uudsemast seadmest tõhusam, see eeldab vaid õigete võtete omandamist, aga oleme ühiskonnana nii seadme-usku, et vaatame traditsioonilisemaid vahendeid automaatselt millegi aegunu, tagurliku ja kohmakana,“ arutleb ta.

Küsimusele, millised on tema jaoks Eestis kõige olulisemad keskkonnateemad, vastab Siil, et teda häirib ennekõike teemakäsitluste pealiskaudsus:

„Näiteks tuumajaamast või muust energiatootmisest rääkides arvestatakse ennekõike olemasolevat energiavajadust ja hinda, unustades ära, et nii kui inimesed saavad midagi odavamalt, hakkavad nad seda rohkem tarbima. Kas leedide kasutuselevõtt vähendas energiatarvet? Ei, tarbimine suurenes, samuti kasvas valgusreostus. Autodel on uuemad ja tõhusamad mootorid, kas meil on nüüd vähem kütuse ja teede kulutamist? Ei ole, ostetakse järjest suuremaid ja võimsamaid autosid. Jevonsi paradoks. Ehk tulevikku vaadatakse oleviku prillidega, unustades inimeste enesekesksus ja ahnus. Iga tulevast energiapoliitika kujundamist tuleks alustada aruteluga sellest, kuidas vältida tarbimise suurenemist. Seda arutelu aga ei tule, kuniks lähtutakse majandusest, mis peab pidevalt kasvama.“

Siil toob välja ka ühe initsiatiivi, mis talle sümpatiseerib – vastutustundliku metsandusühistu loomine, mille eesmärk oleks kapitalistlikus süsteemis looduskaitse kapitalistlike vahenditega:

„Kõiksugu lobitööde, kampaaniate ja poliitikute moosimise asemel võiks ELF või mõni muu organisatsioon Eestis lihtsalt maid ja metsi kokku osta ja nende omanikuna seal majandustegevust piirata või siis säästlikke eesmärke järgides vastavat tegevust suunata. See oleks märksa mõjusam kui pidev hädakisa, arvamuslugude avaldamine. Ehk oleks ka annetajad sellest motiveeritumad, nad teaksid, et nende antud raha läheb reaalse kaitse alla mineva maatüki soetamisele, kus ta siis ise saab käia ja loodust nautida,“ selgitab ta.

Tema sõnul saaks omavalitsused ja kogukonnad kliimasõbralikke valikuid toetada alustades iga tegevuse planeerimist mõttega, minimaalse kuluga võimalikult säästev, tõhus ja kestlik tulemus;. Kasutada võiks rohkem kohalikke ressursse ja entusiastlikke vabatahtlikke.

„Minu jaoks on üks jaburamaid nähtuseid, et inimesed sõidavad autoga uksest ukseni või teevad mingeid argitegevusi minimaalset füüsilist tegevust nõudvate seadmetega nagu näiteks muruniiduk, lumepuhur jne ja siis sõidavad treeningsaali ühe koha peale jooksma ja kangi tõstma. Maksavad selle eest veel peale. Samas saaks mõõduka treeningu argitegevustega, ühtlasi oma majaesise puhta hoida, nii et kaaskodanikel oleks mõnus kõndida,“ ütleb Siil.

„Samuti pannakse suurte hangetega kohalikke teid koristama ettevõte kuskilt teisest maakonnast, samas on kohapeal põllumeestel traktorid tühja seisvad. Maanteel sõites näeb talvel värskelt sadanud lumel ühtelugu tõstetud sahaga sõitvat masinat, mis läheb teelõigule. Kui see oleks kohalik, siis lükkaks ta oma kohaliku lõigu edasi-tagasi puhtaks, tühisõit jääks ära. Samuti on maasturiklubides entusiaste, kes oleks valmis oma võimekaid masinaid rasketes oludes praktiliselt proovile panema ja kohalikku teelõiku lükkama. Iga väiksema lumekirmega pole tarvidust teed lükata ja mõnel metsas elaval kohalikul on täiesti võimekus end ise välja kaevata, võib-olla seda isegi nautida. Siin võiks olla mingi KOV-i veebileht või rakendus või muu võimalus näiteks pärast lumesadu märku anda, et minu teeotsa pole vaja lükata. Utoopia, ma tean. Fantaseerida ju võib. Samas arvestades praegust riigikärpimise tuhinat, mine tea,“ arutleb Siil.

Virgo Siili sõnul ei tähenda kestlik elu loobumist või tagasiminekut, vaid teadlikke valikuid ja oskust märgata väärtust seal, kus seda esmapilgul ei nähta. Just selle vaikse, aga kõneka sõnumi tõttu pälviski tema foto Kliimapakti fotokonkursi žürii tähelepanu – tuletades meile meelde, et muutused algavad sageli väikestest, pealtnäha lihtsatest asjadest. Näitus oli Euroopa Komisjoni peakorteri ees avatud 2. maini.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta