Kõik me mäletame selle kevadist epideemiat ja karantiiniaega. See lõi kõik plaanid sassi ja polnud sugugi naljaasi. Aga mulle tuleb sõnaga epideemia just üks naljakas lugu meelde aastaid tagasi.

Meie maakodus, olles Mamma juures, tegelesid meie tüdrukud enamasti nukkude, kasside-koertega või tesite väiksemate loomadega mängimisega. Ontlikel tüdrukutel puudusid ju muud huvid. Kui mu tütar aga esimeses klassis tööõpetuse tunnis naelte puusse löömise selgeks sai, läks ka maal meisterdamiseks.

Onu Vellol oli kuuris ju igat mõõtu naelu ja haamreid. Alguses me ikka keelasime, aga jõuad sa seda jõmpsikat kuurist keeldudega eemal hoida. Teda tõmbas sinna nagu magnetiga. Nii oli varsti kõik ülearused lauajupid meil naelu täis. Isegi osa ahjupuid olid juba naeltega. Tüdrukule nii meeldis naelu taguda. Onu suhtus sellesse esialgu rahulikult. Naeris ainult, et küll see isu üle läheb, kui neiuke on paar korda näpu pihta löönud.

Koolivaheajal olid aga tüdrukud juba kahekesi maal ja mida teeb üks, seda peab ka teine teha saama. Muidu oleks olnud karjuv ebaõiglus majas. Onu naelte tagavara hakkas järsku kahanema koletu kiirusega. See talle enam ei meeldinud. Pealegi kahekesi naelu tagudes kippusid piigad haamreid ja naelu igale poole ripakile jätma. Onu ähvardas oma naela tagavara tabaluku taha panna, kui veel üks asi ära kaob. Ta kurtis isegi Mammale, et tüdrukud, va sindrinahad ei löö endale ka näpu pihta. Siis saaks sellest epideemiast lahti. Tema ei jõudvat nii palju naelu koju vedada, kui need kaks jaksavad kõveraks taguda.Piigad pidasid vaikset naeru ja jätkasid muidugi samas vaimus.

Meile siginesid igat sorti kahtlase väärtusega kastikesi. Igal sellisel sahtlil oli ainult neiukeste silmis tohutu väärtus. Kastide tegemisel olid muidugi ka saed mängus juba. Ühel hetkel hakkasid ka poldid ja mutrid imelikul kombel üksteise külge end ise kruvima. Onu arvas, et nüüd on tulnud epideemia järgmine etapp. Naeltest sai ilmselt isu täis ja nii tulid poldid-mutrid mängu. Vahest tundus, et meil on majas poisid. Õlised käed ja kriimus sõrmenukid ning määrdunud riided: need olid meil igapäevased.

Siis sai õnneks koolivaheaeg otsa. Mõlemad piigad asusid jälle tarkust taga nõudma. Aga suvi onu kuuris andis meie neiukestele võrratu kogemuse, mis kindlasti oli nende tulevases elus vajalik. Muidugi Piretist teab rääkida rohkem tema ema, aga oma lapse kohta tean ma seda kindlalt väita. Nii imelik, kui see ka polnud, tulid järgmistel suvedel hoopis teised mängud ja onu Vello varandust kuurist ei ihaldatud enam kumbki piigadest. Epideemia, nagu onu seda nimetas, oli valutult läbi põetud ja isegi ilma näpu peale löömata nagu onu seda lootis. Võib-olla oli mõni väiksem kõks käinud, millest meile ei räägitud, aga mingit suurt kisa ja pisaraid küll ei olnud. Eks see oli mõlemale tüdrukule paras elukogemus iseseisvaks eluks.

Selline oli siis minu lugu epideemiast koos oma valude ja võludega. Ja ma ei saa sinna midagi teha, et onu omal ajal just sellise nime andis meie tüdrukute meisterdamise mängle. Nüüd, kui kuulen seda sõna, ei seostu see sugugi mulle haigusena, vaid silme ette tulevad hoopis haamrid ja naelad.

 


 

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!