Kunagi meeldis mulle väga pildistada liblikaid. See oli sel ajal, kui ma veel raudteel töötasin. Minu kohustuste hulgas oli ka suviti käia raudteel koos kontaktvõrgu brigaadiga. Kui mehed remontisid kontaktvõrku, olin mina umbes kilomeetri jagu neist eemal. Pidin hoiatama töölisi raadio kaudu nende suunas sõitvast rongist. Sõiduplaan oli mul kaasas ja teadsin enam-vähem täpselt, millal oli rongi oodata.

Igavuse peletamiseks saigi siis klõpsutatud fotokaga. See tegevus jäi külge.

Olen hiljemgi pildistanud küll putukaid, küll liblikaid, linde ja loomi. Paar päeva tagasi tuletas Facebook meelde mu kunagisi pilte.

Iga säärase pildiga käis ikka kaasas oma lugu. Tuli meelde, kus ja kuidas olin selle jäädvustanud ja missugused seigad pildistades tuli läbi elada.

Eelmisel suvel sain ma jälle kogeda säärast tunnet. Juhus tõi taas mu teele uhke liblika.

Nägin poodi minnes pääsusaba. Peesitas teine teepervel naadiõiel. Jäin seisma ja vaatasin uuesti, et ega ma ei eksi.

Mõelda vaid, oligi pääsusaba ja siin samas, meie oma alevis. See liblikas on ju Eesti rahvusliblikas. Liblika huvilised valisid selle liblika meie rahvusliblikaks 2018. aastal, et tähistada nii meie Vabariigi sajandat aastapäeva.

Kunagi oli ta meil haruldus, nüüd on tema arvukus kasvanud. Ta on meil elavatest liblikatest kõige suurem.

Olin teda näinud mujal, kuid mitte kunagi oma kodukandis. Pildile olin ma seda liblikat saanud vaid ühe korra ja seegi oli täielik ebaõnnestumine. Tahtsin vähemalt seekord uuesti õnne proovida ja pääsusaba ikka pildile saada. Tardusin ja panin vaikselt oma mobla juba pildistamiseks valmis.

Jahiinstinkt hakkas jälle tööle ja ma lähenesin ettevaatlikult liblikale. Sättisin oma telefoni ikka nii ja naa, et saaks selle kõige parima pildi kätte. Jäi vaid veel nupule vajutada ja siis lendas ta umbes pool sekundit enne klõpsu ikka minema. Liblikas kadus teeäärse maja hoovi.

Polnud enam ainsatki võimalust liblika jahtimiseks. Ei saa ju ometi minna liblikat taga ajama võõrasse hoovi.

Oligi kogu mu üritus läinud lörri. Pilt jäi tegemata ja hing kripeldama. Võimalus oli ju, aga ikka tahaks seda paremat tulemust ja nii ei saanudki sellest asjast asja. Võisin vaid ise ennast kiruda, et nii kaua mõtlesin.

Vanasti sai kõige algelisema seebikarbiga uhkeid pilte tehtud. Nüüd on telefoni kaamera mitmeid - kümneid kordi võimsam, parem ja lihtsam kasutada. Kuidas siis ei saa pildistatud?

Läksin edasi löntides poe poole. Silmad vahtisid nördimusest kinganinasid ja tuju oli läinud. Poest tagasi tulles ei õnnestunud ühtegi liblikat enam näha. Nad kõik olid justkui kadunud. Mõtlesin veel kaua sellele kasutamata võimalusele. Mul oli nii kahju. Vaimusilmis nägin igasugused ilusad kaadrid, mida kõik oleksin võinud saada.

Niisugune lugu siis liblika pildistamisest ja kasutamata võimalusest. Et ei tohi ikka hasarti minna, pärast on pettumus liiga suur.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta