Lugesin hiljuti üht artiklit, kus kurdeti, et Klooga Rannas tassisid lapsed merest välja hunnikute viisi millimallikaid ja mängisid nendega nagu limapallidega. Lugupeetud vanemad vaatasid pealt ega keelanud isegi siis, kui kaaskodanikud märkuseid tegema hakkasid, et need on ju ikkagi elusolendid, mitte mingid kummitükid. Ju siis need vanemad ei teadnud isegi, millega nende lapsed mängivad.

Ka mina olen seda meelt, et kui me laseme lastel juba pisikesest peast väiksematele olenditele liiga teha, ei kasvata me oma võsukestes empaatiavõimet ega hoolivust. Suuremaks sirgudes teevad samad lapsed liiga juba suurematele loomadele ja lindudele. Võib-olla tulevikus tõstavad nad isegi kätt ka oma vanemate suunas. See võib nii juhtuda, kuid ei peaks nii olema. Siin on muidugi suur mõtlemiskoht.

Samas tuli mul kohe meelde, minu enda esmane kohtumine millimallikatega. Ka mina ei saanud aru, mis asjad need on. Olen kasvanud Kesk-Eestis ja merega olen vaid rannas peesitades kokku puutunud. Palju see maalaps siis suve jooksul ikka randa sai. Paar korda võib-olla. Oma päikesevannid saime me ikka heinamaal kätte. Ja ega neid millimallikaid ju suurt suvel näegi. Nii, et ka minul on see rannarahva romantika ja tormid nägemata.

Mäletan, kuidas me sõbrannadega ühel sügisel otsustasime tormist merd vaatama minna. Terve öö otsa oli teinud kõvat tuult ja tormanud nagu ikka sügiseti juhtub. Tahtsime kõik suuri laineid näha ja otsustasime hommikul randa minna. Oli juba oktoobrikuu lõpp ning öökülmadki käes. Õnneks oli mul nii palju taipu, et end ikka soojalt riidesse panin. Kui me mere äärde jõudsime, oli juba suurem tuul vaibunud ja õiget tormi me ei näinudki. Meri lainetas aga veel üpris ilusasti. Kõndisime rannas uhkes üksinduses.
 

Kõik inimesed hoidusid targalt  oma koduseinte varju, mitte nii nagu meie sugused hullud. Vahtisime laineid ja imetlesime merd. Korraga nägin ma oma jalgade ees mingeid imelikke limaseid moodustisi.

Neid oli massiliselt ümberringi maas. Jõllitasin ega julgenud edasi astuda. Kartsin neid katki teha. Ma ju ei teadnud, mis need on. Keerasin neid küll kiviga, küll teokarbiga ringi, ega saanud üldse aru.

Lõpuks võtsin julguse kokku ja viisin ühe sellise vette. Siis taipasin, et see ongi millimallikas. Olin oma naiivsuses kogu aeg arvanud, et millimallikad on suured ja elavad ainult soojas meres. Ilmselt olin liiga palju igat sorti filme vaadanud.

Tuli nüüd end harima hakata. Tegin siis pilte, lootuses kodus nende kohta kuskilt juurde lugeda. Mõistatuseks jäigi, et miks neid nii palju oli rannas liiva peal.

Ilmselt olid lained neid randa kandnud, kuid miks? Kodus sain internetiavarustest teada, et säärane asi on igasügisene teema ja neid karta pole vaja. Nad ei tee kellelegi liiga, vähemalt mitte meie meredes elavad millimallikad.

Kaugel Hiinas ja Jaapanis süüakse isegi neid. Niipalju siis meenus mulle peale selle artikli lugemist ja säärased mõtted käisid mul peast läbi. Lisan veel, et millimallika õige nimi on meririst ehk Aurelia aurita. Kellel tekkis huvi  tema kohta rohkem lugeda, saab seda teha.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta