Käesoleva aasta 29. märtsil oli võimalik jälgida osalist päikesevarjutust. Lugesin minagi sellest. Ka eelmisel õhtul telekas noomiti rahvast mitte vaatama päikest palja silmaga. See on silmadele kahjulik. Soovitati jälgida varjutust läbi laserplaadi ja tumeda klaasi.

Tegin siis minagi ettevalmistusi päikese vaatlemiseks nii nagu õpetati. Otsisin välja oma plaatide hulgast paar sellist, millel polnud etiketti peale trükitud.

Hommik tuli nagu kõik teised. Raadio mängis ja seda päeva tippsündmust polnud lihtsalt võimalik maha magada.

Igas uudistes räägiti ju sellest. Nii arvasin mina. Aga elul on ikka oma üllatused. Vaatasin küll kella ja pidasin ajakavast kinni, ometi suutsin selle asja ühel hetkel unustada.

Tassisin hoolega kuurist pliidipuid tuppa ja mingil ajal oligi kõik meelest läinud. Muu tegevus nõudis kogu mu tähelepanu. Ilm oli soe ja pilvitu. Polnud vaja eriti paksusid vammuseid selga ajada ja tuli lihtsalt ilus hetk ära kasutada. Kes teab, missugune ilm homme on.

Õnneks oli naabripoiss sellest päikesevarjutusest sisse võetud ja tuli ise mult küsima, et kas ma tahan vaadata seda ilmaimet. Tema hääl värava tagant tuli nii ootamatult, et ehmatasin kohe selle peale.

Poiss pakkus isegi oma keevitusprille ja tumedat klaasi. Tore!

Kui mulle tehakse selline ettepanek, miks ma siis peaks sellest keelduma. Vähemalt hea, et meelde tuletati. Võib-olla olekski selle asja niimoodi päris ära unustanud. Sain nii minagi seda vaatepilti näha.

Täpselt nagu hiirte poolt näritud juustukera nägi see päike välja. Vaatasin siis naabripoisiga selle imeasja ära ja tassisin oma puid edasi tuppa.

Ladusin need köögis ilusasti virna ja võtsin siis oma plaadid näppu ning läksin veel kord õue päikest vaatama. Suundusin seekord kuuri taha, et mitte naabritele nähtav olla.  

Kella järgi oligi just kõige suurem varjutuse hetk parajasti käes. Päikesest oli nüüd tõesti hulga suurem tükk puudu.

Ma saan ju mõistusega aru küll, et kuu jäi maa ja päikese vahele ja meile lihtsalt paistab, et päikesest on osa puudu.

Aga ikkagi oli seda nii veider vaadata. Tundus müstikana lausa. No ütle nüüd! Inimene on juba pensioniealine, aga imestab siin lastelegi arusaadava asja üle.

Jookseb laserplaat näpus ümber maja ja vahib taevasse läbi selle, kael kõveras.

Seda ei juhtu ju iga päev, et saaksime sellist vaatepilti näha. Seda lihtsalt peab vaatama. Uudishimu ei kao järelikult koos vanuse kasvamisega. Ja kuni on uudishimu, olen ma veel elus. Nii palju siis päikesevarjutuse juttu.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta