Oleme suvel ikka perega reisinud kuhugi lähiriikidesse. Nüüd on sellele küll pikem vahe tulnud, aga küll me veel jõuame käia. Mõnikord juhtub reisil aga väga kentsakaid lugusid, mis ajavad aastaid hiljemgi veel naerma.

See, millest siin kirjutada tahan, juhtus Vilniuses. Olime juba mitu päeva reisil olnud. Kaunas oli meil risti ja põigiti läbi käidud. Kõik sealsed ilusamad vaatamisväärsused olid ära nähtud ja nagu me siis naljatades ütlesime :”Kaunas on vallutatud, edasi Vilniust võtma”.

Sõitsime siis pisikese mikrobussiga keset palavat suvepäeva Kaunasest Vilniusesse. Bussis oli kohutavalt umbne. Ühtegi akent lahti teha ei saanud ja ventilatsioon ka oli peaaegu olematu. Lisaks sellele oli veel meeletult kitsas. Saime ära panna ainult oma kohvrid pagasiruumi, aga seljakotid pidime sülle võtma. Need pagasisse enam ei mahtunud. Ega me saanudki eriti liigutada terve sõidu vältel. Jalad jäid täitsa kangeks.

Kui ükskord kohale jõudsime, olid riided ka läbi higistatud. Minu mobla näitude järgi oli Leedu pealinnas 32 kraadi sooja. Tuuleke ikka liikus ja nii kuivasid ka riided käigu pealt ise ära. Panime oma asjad pakihoidu ära ja läksime kohe sööma ning otsustasime natuke linnapeal kolada. Meie buss Tallinna väljus alles õhtul. Oli vaja aega parajaks teha.

Lugu sellest, kuidas ma Vilniuse ajalugu üritasin muuta

Tahtsin kangesti Vilniuse muna näha päevavalguses. Meie eelmisel reisil sinna jäi selle vaatamisväärsuse nägemine pimedasse aega. Marssisime siis hanereas vaikselt kesklinna poole. Ühel pisikesel tänavanurgal ütles äkki väimees, et naised, vaadake, siin on ikka veel liputajaid. Kas oli see meie äratamiseks öeldud või oli hoopis see tema kiiksuga huumor? Mine ja võta nüüd kinni. Mina ei näinud küll midagi ega kedagi kummalist, liputajatest rääkimatagi.

Kangest ringi vahtimisest unustasin aga jalgeesise kontrollimise ja nii ma komistasingi ühte auku . Mäletan, et hõljusin nagu joostes maa ja taeva vahel. Juba sain tasakaalu peaaegu kätte ja siis olin korraga kõhuli keset kõnniteed maas jubeda mürtsuga. Seljakott vajutas pead sillutise poole. Püüdsin meeleheitlikult oma prille säästa ja mitte näoga maad pühkida. Ühele naisele on ikka välimus kõige tähtsam. Seepärast ka need ponnistused. Peast käisid veel läbi mõtted, et hüvasti mu kallid prillid ja nüüd oli küll Vilniuse ajaloo esimene maavärin käes tänu minule.

Lugu sellest, kuidas ma Vilniuse ajalugu üritasin muuta

Tahtsin püsti tõusta, aga ei saanud esimese hetkega end liigutada. Mis segas, ma ei tea. Igatahes mind aidati püsti ja pühiti isegi tolmust puhtaks. Kes seda tegi, ma ei mäleta suurest ehmatusest. Eks need olid kindlasti mõned abivalmis möödujad, ma arvan. Ka prillid olid terved õnneks!

Siis jõudsid ka meie noored kohale. Küsisid, et kuidas mul on ja kas suudan ikka edasi minna. Mul kuskilt otseselt ei valutanud. Peopesa oli natuke marraskil. See sai puhtaks pühitud ja ega käsi kõndimist sega. Läksin vapralt edasi. Tatsasime nii terve päeva linna peal ringi. Hulkusime vanalinnas, kolasime Uzupises ja kõndisime jõe kallastel ning enne bussi peale minekut sai veel õhtul söömaski käidud. Hommikuks olime jälle Tallinnas.

Elu läks edasi omasoodu. Ja siin jätan ma vahele nii paar kuud. Mul oli number arsti juurde augusti lõpuks. See saatis mind kompuutrisse. Kui ma siis septembri alguses vastust saama läksin, tahtis arst kohe teada, mis trauma mul on olnud, et kaks ribi pidi katki olema. Vaidlesin esimese raksuga vastu. Ma muidugi mäletasin oma kukkumist, aga ma ei pidanud seda nii oluliseks, et nimetada kohe traumaks. Mingeid valusid mul ju polnud. Ainult kummargil peenraid rohida maal ma ei saanud ja tööl ei võinud kaste igast asendist tõsta. Arstile ma muidugi tunnistasin, et Vilniuses komistasin tänaval ja kukkusin.

Mäletan, kui Mammal oli ribi katki, siis sidus tema arst tal keskkoha kinni tugevalt, et ta üldse hingata saaks. Töökaaslasega sai räägitud mu kukkumisest. Temalgi olla kunagi üks ribi katki olnud, siis ei saanud ta kuu aega voodist püsti. Minul midagi säärast polnud, sain kõigega ise hakkama. Arvan, et ju mul olid ainult mõrad ribides.

Lugu sellest, kuidas ma Vilniuse ajalugu üritasin muuta

Seda võib siis pidada õnnelikuks õnnetuseks. Võõras linnas saada mingi trauma pole just eriti meeldiv. Muidugi reisikindlustus oli meil kõigil tehtud ja esmaabi oleks ma kindlasti saanud vajadusel, aga nii oleks ma olnud teistele piduriks kaelas ja reisile oleks halb mekk külge jäänud.

Ma üritasin ise seda vahejuhtumit naljaga pooleks võtta ja lohutasin ennast järgmiste mõtetega. Ju siis Vilniuses testiti mingite imelike jõudude poolt mu kontide tugevust või oli seal sel hetkel maa külgetõmbejõud liiga tugev minu jaoks. Oma eelmise reisi ajal Vilniuses sai irvitatud ühe skulptuuri juures lameda maa teooria üle. Ju maksti nüüd mulle sellise teotamise eest kätte. Tahtsin ka vist Leedu pealinna ajalugu muuta, aga ei suutnud. Maavärin jäi ju ära. Mina vähemalt ei tundnud seda ja press ka sellest ei kirjutanud. Niisugused olid lood siis minu kukkumisega Vilniuses. Natuke naljakas ja ka õnnelik õnnetus oli.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!