See kõik juhtus siis, kui olin veel viiene. Pärast isa surma pidin palju üksinda kodus olema. Emal tuli kolhoosis tööl olla ja vend oli kas loomadega karjas või käis koolis. 

Paar korda pandi mind koos vennaga isegi karja, aga mulle  seal ei meeldinud. Jube igav oli ja ega ka vend eriti õnnelik ei olnud minusuguse pätaka üle.

Eks näidake mulle mõnda 14-aastast poissi, kellele meeldiks kantseldada viieaastast plikat. Tal käisid ju külapoisid metsas seltsiks ja neil olid seal omad mängud ning tegemised. Olin seal täiesti üleliigne.

Mida mõistab viieaastane üldse tõelisest jalgpallist või mõnest muust pallimängust? Poisid sidusid vana lehma puu külge kinni, et loomad metsas laiali ei jookseks ja siis läks lahti palli tagaajamiseks. Mina pidin lehma juures istuma ja ootama, millal poistel palli mängimise isu üle läheb.

Aga sellist asja võibki unistama jääda. Eks ma siis istusin ja ootasin ning ootasin ja istusin. Lõpuks sai ka mul sellest kõigest mõõt täis. Olin solvunud ja otsustasin koju minna.

Seal oli koer ja kass ning kõik nurgatagused olid mulle tuttavad. Vähemalt ei pidanud ühe koha peal istuma.

Koju minna ma oskasin, sest me polnud majast kaugele läinud. Las need poisid ajavad seal metsas oma palli taga nii palju, kui tahavad!

Meie elamine hakkas juba paistma, aga mingit rõõmu sinna jõudmisest ma ei tundnud. Süda valutas, sest olin ju loata ära tulnud.

Olime venna ja emaga käinud alles hiljuti tädi pool. Tädi kodus oli palju lapsi ja üks tüdruk oli enam-vähem minuvanune. Tekkis idee, et küll seal võiks alles huvitav olla!

Nii mõeldes olin ma juba pööranud tee peale, mida mööda me olime tädi juurde läinud.

Ema polnud kodus ja vend oli metsas karjas või poistega palli taga ajamas. Kui ta isegi teadis, kumb tegevus talle tähtsam oli.

Arvasin, et ma jõuan ära käia enne ema tulekut. Läksin naabrite elamisest mööda nii ruttu, kui võimalik, et nad ei näeks. Ka üle raudtee minnes vaatasin ikka ilusasti kahele poole, et rongi ei tuleks.

Pärast raudteed pidin viljapõllust läbi minema. Seal oli ka teerada ees ja nii polnud mingit muret edasi saamisega. Põllu taga oli maantee, millelt juba tädi maja paistis. Ma jõudsin tee peale välja ja nägin juba tädi kodu hooneid ka.

Edasiminekuks oli vaja mul lasta mööda külamees hobusega. Suur oli mu üllatus, kui seal vankris istus meie vanaema naabrionu, keda me kõik hüüdsime vanaks Faustiks. Ma ei mäleta, kas see oli tema hüüdnimi või pärisnimi. Teretasin nagu viisakale lapsele kohane, aga onuke hakkas hoopis minuga riidlema.

Pidin olema üks kole paha laps, kellel pole kahju ei emast, vennast ega tervest külast, kes kõik kiirel heinaajal olid asjatoimetused kõrvale jätnud, et mööda metsa mind taga otsida. Papi kamandas mind kähku vankrisse ja keeras siis hobusega tuldud teed tagasi.

Mismoodi me koju sõitsime ja kuidas mind seal vastu võeti, seda ma ei mäleta enam. Arvan, et eks ma kõvasti võtta sain. Võib-olla anti mulle isegi vitsa. Ju ma ikka mingi karistuse sain. Millegipärast on mul selle koha peal mälulünk. Aga ega need karistused ei aidanud, sest tädi juurde minek ei jäänud sugugi viimaseks kadumiseks, kuid sellest juba edaspidi.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta