Istun poolpimedas toas ja surfan telefoniga Facebookis. Siis jäin meenutama oma elu jooksul juhtunud kokkupuuteid telefoniga.  Ma olen pärit sellest ajast, kus telefon oli selline luksus, et iga inimene seda ei saanud endale lubada. 

Minu lapsepõlvekodust asus esimene telefon alles kahe kilomeetri kaugusel. See oli rongijaamas.

Üles kasvasime me kõik. Ma ei mäletagi säärast olukorda, kus kellegi elu oleks olnud ohus telefoni puudumise pärast. Praegu tundub telefon suisa kehaosana ja ilma selleta oled justkui invaliid. Ei oska nagu enam ollagi ilma telefonita. Midagi oleks siis justkui puudu, kui telefon miskipärast ei tööta.

Meil on tihe sotsiaalmeedia elu. Igal inimesel on seal oma sõprade leht. Paljud ei tee sõpradele teatamata enam midagi. Suhtlus, mis see muu ikka on.

Ma käisin tööl ja oma esimese telefoni sain ma siis, kui me tütrega ühikast korterisse kolisime. See oli lauatelefon. Aga ikkagi telefon ju. Ajas seegi asja ära ja vajalikud kõned said tehtud.

Ühikas elamisest mäletan küll olukorda, kus mu tütar endale tulise vee teekannust jala peale tõmbas. Muidu sai ühikas helistada esimeselt korruselt, valvuri juurest, aga sel hetkel seal valvurit polnud. Eelistasin siis telefoniputkasse joosta ja sealt kiirabi kutsuda.

Putka asus kolm maja edasi, poe juures. Sinna joostes palusin küll, et telefon ikka töötaks.

Telefon oli korras ja arst sai kutsutud. Tütar oli oma jalaga aga terve kuu Seppo kliiniku Tõnismäe  haiglas. Tol ajal olid juba esimesed mobiilid olemas. Olid teised suured nagu pool telliskivi. Rikkurid nendega suurt ei rääkinudki vaid poosetasid rohkem poes leti ääres kaupa valides. 

Hiljem, kui tütar ülikoolis käis, oli juba ka ta sõbrannal mobla olemas. Siis olid need ikka vaid rohkem luksusesemed.

Tol ajal ei kujutanud ette, et kunagi endale mobiiltelefoni võin saada. See tundus minu jaoks nii suure utoopiana, et isegi unistada ei julgenud. Nende hinnad olid nii pöörased, et ei tasunud vaatama minnagi oma südame rahuks.

Kunagi jooksis telekas seriaal nimega “Salmonid”, kus visati teiselt korruselt kedagi mobiiltelefoniga. Mäletan, et mul pidi seda vaadates süda seisma jääma. Kuidas nad nii võivad teha! Eri rikkurid sellised!  See tundus, nagu oleks keegi kullakangiga teist inimest visanud. Ega muud sellest seriaalist suurt ei mäletagi enam.

Aeg läks ja ka mina sain endale isikliku mobiili. Teise ringi telefoni, aga ikka enda oma.

See oli Nokia ja pisikese antenniga ning kõik kirjad selle sees olid veel ingliskeelsed. Mulle, kes koolis pole inglise keelt õppinud, oli see telefoni sõnavara ikka täielik müstika.

Kirjutasin endale enamus fraase tõlkega välja ja õppisin pähe. Midagi erilist ei juhtunud ja kõik, mis vaja, sai telefoniga aetud. Ainuke asi, mis on sellest ajast meeles ja mis tegi tuska, oli elukaaslase imelik reaktsioon.

Töötasin tol ajal oma töö kõrvalt ka koristajana, et lisaraha teenida. Läksin õue majaesist puhastama ja telefon jäi tuppa.

Arvan, et mu kaasa tahtis minu järgi nuhkida. Avas telefoni ja esimene kiri, mille ta suutis lahti saada oli sõna “sender”. Ta jooksis siis õue minu juurde telefon näpus ja nõudis mult aru, et kes on Sander.

Sain südamest naerda ja soovitasin tal lugema õppida. Rohkem ta minu telefoni ei puutunud ja ka ei rääkinud sel teemal enam.

Ajaga sai neid telefone vahetatud ikka uute ja uuemate vastu. Telefonid läksid aina kergemaks ja väiksemaks. Isegi mu eakas ema sai endale telefoni ja õppis sellega helistama. Alguses oli küll risti vastu, aga pärast harjus ära.

Imelik oli see, et minu muidu nii halva kuulmisega ema, kes tihti kõike üle küsis, et jutust aru saada, suutis telefoniga rääkida tõrgeteta. Ju see oli siis kõrvale lähemal ja polnud segajaid vahel. Arusaamatusi tal ei tulnudki. Elu läks ka edasi ja mulle jõudis kätte aeg, kui tuli viimaks oma nuputelefon vahetada nutitelefoni vastu.

Meenub muigega, kui telefoni ostmas käisin, luges müügipoiss mulle pikalt ette, mida kõik sellega teha saab. Kuklas aga tiksus küsimus, et kas selle imeriistapuuga ikka helistada ka saab. Telefoniga harjumine käis oma mitu kuud või isegi pool aastat.

Küll ei osanud ma  kohe kõnesid vastu võtta. Või ei saanud ma nende lõpetamisega hakkama. Sõnumite saatmine oli ka omaette teadus.

Kõige piinlikum asi juhtus siis, kui oli vaja panka helistada. Peale kõne lõppu ei suutnud ma seda enam lõpetada. Nühkisin küll näpuga ekraani, kuid kõnet  enam sulgeda ei suutnud. Proua pangast juba küsis, et kas teil oli veel mul mingi mure. Tuli vabandada ja öelda, et ma ei suuda oma telefonis kõnet lõpetada. Palusin tal seda teha.

No oli vast piinlik olukord.

Hea, et telefon pilti ei näidanud. Tundsin, kuidas punastasin. Mis teha, uus asi ja vajas õppimist. Avastan siianigi veel telefoni kasutamisel uusi nippe.

Nalja saab ka vahest. Istusin kord toas ja vaatasin, mis uut on Facebookis. Ega suurt targemaks ei saanud küll. Siis aga kõlksus mu telefon. Kellele nii õhtul hilja ma meelde tulin? Kas tõesti saadeti mulle praegu sõnum?

Avasin mobla ja lugesin: "Meil on kõhe!" Soh! Kellel siis?

Võtsin sõnumid lahti, seal aga ei olnud midagi. Keegi polnud mulle mingit teadet saanudki.

Mis see siis oli?

Ma ju lugesin just.

Tegin siis oma kaubanduslikud teated lahti, mida ma muidu ei vaata ja mis lähevad kohe rämpsposti. Ka seal polnud midagi säärast...

Oot-oot, aga Joom teatas ju hoopis, et neil on kõike. Eks ma siis lugesin jälle diagonaalis ja ei süvenenud ning aju pani lause kokku valesti.

Kui seiklusi pole, siis tuleb need endale tekitada ise. Või pean hoopis mina lugemist õppima. Eks tehnika areneb pidevalt ja inimene peab sellega ikka sammu pidama. Niisugune oli siis minu lugu telefonidest ja mobiilidest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta