Oma esimese tähtsa mina leidsin ma varakult ülesse. Kaasa aitas sellele hea vanaisa ja minu enda otsiv mina.

Ehk enne esimest koolisügist olin juba praeguse moodi. Kaheksandas elukevades osteti mulle esimene jalgratas ja kodune kant sai sellega rohkem tuttavamaks. Ka esimesed märtsilinnud-hiireviud,
said niimoodi tuttavamaks.

Et üks lind mulle oma teise mina kingib, on ehk nüüd ja praegu üllatus missugune. Et ma ise oma esimest südant ühele linnule kinkida soovisin, see ehk üllatab paljusid nüüd ja praegu.

Ometi, sõbrad meist said ja terveks eluks ajaks. Üks kingitud süda on alati teistsugune kui kinkimata. Ja elu kaheksandast kevadest alates olen ka mina teistmoodi. Selline märtsilinnu otsija, kes aina teda taga otsib, sest ilma ja teisiti ei saa. Ja otsijate seas ei ole just palju neid, kes nii varakult kedagi otsima hakkavad ja seda tegema jäävadki.

Neeruti, 1980.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks