Marian oli Keskkonnaõiguse Keskuse juures praktikal septembrikuus. Praktika ajal alustas ta ülevaate koostamist sellest, kuidas keskkonnaõigus reguleerib tõendamiskoormist keskkonnaasjus ning milline näeb välja praktika. Lihtsamalt öeldes uuris Marian seda, kes peab keskkonnaalastes kohtuvaidlustes tõendama (võimalikku) kahju tekkimist loodusele? Ta leiab, et on kummaline, et mitmetes kohtuvaidlustes on leitud, et see on keskkonna eest võitlejate-vaidlejate kohustus ning tõstatab küsimuse, et kas selline praktika üldse toetab ideelist mõtet, et tegelikult vajame me kõik keskkonda iseendale, elamiseks?

  • Arvamused
  • 8. jaanuar 2018
  • Foto: Pixabay, CC Public Domain

Marian toob oma arvamuses sel teemal võrdluse kohtuvaidlustest kriminaalasjades, kus „kohtukaal on esialgu süüdistatava kasuks kaldu ning prokuratuuri ülesanne on riigi raha kasutajana näidata, et kuritegu on tõesti toime pandud. Kas ehk võiks kõigile nii elulise ja vajaliku nähtuse, kõikehõlmava looduskeskkonna huvides, kohtud käituda samamoodi - võtta positsiooni, et loodust tuleb kaitsta ja kõik, kes soovivad millegi keskkonda ohustavaid tegusid teha, peavad tõendama, et nende teod on parimad võimalikud ja keskkonda ei ohustata? Juhul kui eraisikud või organisatsioonid on märganud võimalikke probleemkohti ja teinud seda oma piiratud võimaluste piires asjatundlikult ning pädevalt, siis tuleks saastajal näidata, et ta ikka ei saasta, mitte väita, et nt keskkonnaorganisatsioon pole esitanud piisavalt kaalukaid väiteid, et vaidlusalune tegevus toob kaasa piisava keskkonnariski või -ohu.“

Tõendamiskoormise teemalise ülevaate koostamine jätkub ning see on mõeldud eelkõige neile, kelle võimuses on parandada kohtupraktikat.

KÕKi varasemad praktikandid sellel aastal on koostanud õigusliku analüüsi "Ehitise kasutusloas kõrvaltingimuse seadmise võimalused." (juuni 2017) ning hiljuti avaldatud mürajuhise „Kuidas tulla toime häiriva müraga? Juhis kodanikele.“ (november 2017).

Jaga: