Merit Raju kirjutab oma kogemuse põhjal, mis hakkab juhtuma siis, kui raputada kohustused maha ja kaduda mõneks ajaks kümne tuule poole. Merit tegi aastase karjääripausi ja koges maailma enda jaoks täiesti uuel moel. Tema tõestisündinud lood on kirjas äsja ilmunud raamatus “Out of Office ehk aasta kontsakingadeta”.

Kes sa oled ja millega tegeled?

Mul on selja taga 17 aastat kooli ja viis aastat kontoritööd. Enne tegelesin Eesti ühes suurimas firmas strateegilise planeerimisega. Päevad läksid nii kiiresti, et sageli märkasin alles kolme paiku pärastlõunal – kohe pannakse kohvik kinni, aga ma pole veel lõunal käinud. E-posti jõudsin ainult põgusalt ahmida, mitte põhjalikult lugeda, päevad olid sageli täis koosolekuid ja alles kella viiest õhtul sai hakata “tööd tegema”. Töö oli muidugi väga huvitav, mitmekesine ja väljakutseid pakkuv, aga väsitav – ma ei jõudnud enam töövõitudest rõõmu tunda. Kui miski oli valmis, pidin kohe hakkama järgmiste asjadega tegelema. Mitmekesisus tähendas seinast seina projekte, nii et ümberlülitumine küllap kurnas ka, samuti see, et enamus projekte oli seotud muudatuste juhtimisega. Kirjutada armastan ammusest ajast. Raha eest kirjutan juba 12 aastat, aga see on alati olnud mu hobi ja mitte põhitöö.

Miks sa selle raamatu kirjutasid?

See, et soovin raamatut kirjutada, oli väga selge tunne, hästi positiivne ja energiarikas hetk. Loodan oma raamatuga teisigi innustada ja julgustada tegema seda, mida nad tegelikult tahavad. See ei pea olema vaba aasta või FIEks hakkamine. Võib muuta ühte elementi oma elust: kolida mujale, võtta mõni põnev kursus või aidata heategevuses.

Millest raamat räägib ja kellele see on mõeldud?

Juttu on karjääripausist – selle ettevalmistamisest, kahtlustest ning kogu sellest perioodist. Eks ma töötasin sel ajal ka, aga see ei olnud loogiline jätk mu CV-le, vaid ikkagi hingetõmbepaus. Arvasin, et raamat on peamiselt mõeldud noortele naistele, kel samad mõtted peas või juba tehtud, aga esimese lugejatagasiside sain hoopis meesterahvalt, kellele mõjus raamat samuti nagu ma olin lootnud – innustavalt. Nii et kellega iganes see pealkiri räägib, on minu lugeja!

Mida täpsemalt tegid eemal oldud aasta jooksul?

Pool ajast veetsin reisides Malaisias, Kambodžas ja Laoses ning töötades Austraalias, veerand ajast Tallinnas vabakutselise ajakirjaniku ja lektorina, ning veerand katsetades taluelu Lõuna-Eestis. Õppisin klassikalist massaaži, lihtsamaid autohooldustöid, meditatsiooni, vene keelt, jaapani kalligraafiat, kütmist ja kaljuronimist. Sain sukeldumislitsentsi, proovisin motikasõitu, ökomaja ehitamist ja koeraga kahekesi metsatalus elamist. Ja reisisin isu täis.

Mis oli sinu jaoks kõige suurem üllatus või kõige põnevam kogemus?

Kõige põnevam kogemus oli vist sukeldumine ja kõige rõõmustavam Laoses lastega eesti ringmängude mängimine. Üllatused olid üldisemate tõdemuste laadi: isegi kui kontoris tööl ei käi, on ikkagi kiire ja aega magamiseks napilt. Teine üllatus oli see, et kõik käib tsüklitena – isegi töölt ära tulemise ja tööle tahtmise soov.

Miks keskkond, teadlik tarbimine jms teemad on sinu jaoks olulised?

Olen kaks aastat elanud Saksamaal ja ühest küljest mulle tundus, et sellesse ühiskonda on raske integreeruda ja ma tahaksin ikkagi koju. Teisest küljest õppisin ma neilt aga rohelist maailmavaadet. Et ei vaadata neid kui friike, kui nad väntavad ülikonnas jalgrattaga tööle või pakivad oma naabrid pisikesse Golfi ja sõidavad nii iga päev tööle ja tagasi. Saavad küll kokku lepitud, kes mis kell kust peale korjatakse. Hiljem tagasi Eestis oli minu jaoks arusaamatu, kuidas kõik arvestasid ainult iseendaga ja auto on nagu voodipesu, mis on ainult oma pereliikmetele.

Saksamaal käiakse oma karpide ja tekstiilkottidega poes, ei panda pahaks, kui köögis on vaja ruumi prügi viieks sorteerimiseks: paber, klaas, pakendid, biolagunevad jäätmed ja ülejäänud prügi. Mulle need biolagunevad eriti ei meeldinud ja pakendikottidel käidi järel kord kuus, nii et see prügi ladustamine oma köögis võttis mul natuke harjumist. (Ja kui arvestada, et Eestis ei ole uutes kodudes enam eraldi kööki, vaid see on elutoa osa, siis läheks Saksa reeglite järgi elamiseks vaja suuri kappe prügi peitmiseks.) Tagasi Eestis kogusin alguses ikka kolleegide ja koosolekuruumide plastpudeleid kokku ja viisin konteinerisse, aga nüüd hoolitsevad õnneks teised ka enda prügi eest.

Selles olen ammu veendunud, et asju on vaja väga vähe. Ja mulle meeldib ka asjade roteerimise idee. Näiteks mu sõbrannad korraldavad hilbuvahetusõhtuid – väga praktiline, eriti majandussurutise perioodil!

Maal elades mõistsin veelgi selgemalt, et prügi ja pakendid on suur nuhtlus. Seda märkab pigem maal kui linnas.

Saksamaal arvestati alati taimetoitlastega ja saada oli kõikvõimalikku aasia toitu. Ma arvan, et see muutis päris palju mu maitse-eelistusi.

Mul on ka väike süütunne, et ma nii palju reisin, aga olen selle endale andeks andnud, sest huvi maailma vastu on nii suur.

Milliseid protsesse maailmas pead enda vaatenurgast kõige olulisemaks?

Praegu finantskriisi, spiritualiseerumist ja kliimasoojenemist, aga ma arvan, et see on üks ja sama asi. Sest millest see majanduskriis ikkagi tuleb? Kas mindi liiga ahneks, kõik oli spekuleerimisele ja pideva kasvu ootusele üles ehitatud? Ja kõik need mõttetud tooted – pesuloputusvedelikud, plastmasskaunistused… tekitavad mõttetut vajadust teenida ja kulutada raha, toota ja hävitada või ladustada mõttetuid pakendeid, tekitavad mõttetut reovett ja õhusaastet, tuhandete kaupa mõttetuid töökohti...

Mulle meeldib protsess, et inimesed pööravad rohkem tähelepanu oma vaimsele ja füüsilisele tervisele: toituvad teadlikumalt, liiguvad teadlikumalt. Ja märgatakse ka endast nõrgemaid – toetatakse heategevust või lüüakse kaasa metsaistutamises või -koristamises. Levib sotsiaalselt vastutustundlike ettevõtete kontseptsioon. Töö ja eraelu hoitakse kiivamalt tasakaalus – karjääripausid, hobid, perekonnale aja võtmine – inimesed on hoolivamad ja õnnelikumad.

Vähemalt minu ümber. Ja kui ma vaatan ringi Lääne-Euroopas ja inglisekeelsetes maades, siis inimesed on muutunud spirituaalsemaks ja teadlikumaks: joogakeskused, joogapuhkused, massaažid, teraapiad…

Tuleb välja, et oma vaba aastaga sain pihta ühele trendile, mida nimetatakse flashpacking – mitte backpacking, mida teevad noored näiteks enne ülikooli või kohe pärast seda – vaid 28-40-aastased, kes võtavad paari kuu või aastase karjääripausi ja teevad seda, mida tahavad – tavaliselt tiiru ümber maailma.

Kas ja mida soovitaksid teistele oma aastase "äraoleku" kogemuse põhjal?

Tööta olles saab parema kontakti iseendaga – mida ma valin teha, kui ei ole midagi, mida ma PEAN tegema? Ja parema kontakti saab ka oma sõpradega, kellega suhtled ilma visiitkaardita – kui tööst pole midagi rääkida, siis peab rääkima muust. Ja nii ongi parem võimalus areneda iseendaks, sest selleks on lihtsalt rohkem aega ja vähem “müra”.

Millise raamatu kirjutad järgmisena?         

Ootan kõigepealt esimese raamatu tagasiside ära, aga mõtteid on :)

Juhised jõudmiseks raamatuni “Out of Office ehk aasta kontsakingadeta” leiab aadressilt www.kalaruudus.ee/oof/