Veel pole sellel planeedil olnud ajastut, kus "roheline" või "keskkonnasõbralik" elustiil oleks uusima aja trend. Aga kui vaadata ajalugu, siis pole varem olnud ka ajastut, kus igat sorti jäätmed meie ümber oleks nii kõrvetavaks probleemiks.
- Arvamused
- Vivian Tamm, Bioneer.ee vabatahtlik
- 31. detsember 2020
- Foto: Pixabay, CC Public Domain
Tsiteerides Epp Petronet tema raamatust "Teekond roheliseks kasvamiseni", kus on tabavalt öeldud: "Me elame kultuuris, kus odavam on osta uus kui parandada vana." Põhjus, miks meil selline probleem eksisteerib, on ju iseenesest lihtne – see on inimese laiskus koostöös oskuslikult manipuleeriva reklaamitööstusega.
Oleme muutunud niivõrd tuimaks, et me isegi ei hooli enam sellest, kui palju ressurssi nõuab masstootmine, mille üheks lüliks oleme ka meie masstarbijatena. Isegi keskkonnasõbralikkuse taotlemisel mõjutatakse meid ostma see ja see ja see imevigur, et olla "säästlikum" ning siis motiveeritakse sorteerima usinalt pakendeid, et me ikka "keskkonda hoiaksime".
Meid on hällist saati õpetatud elama illusioonis, kus kõik loodusvarad on ammendamatud ning seepärast ületab tootmine nõudluse ja võtame inimestena kõikjalt rohkem, kui tegelikult on vaja. Aga kui õige peatuks korra ja küsiks – kas saaks vähem ostelda ja rohkem elada?
Oma enda teekonna algust roheliseks kasvamiseni ma päeva täpsusega ära ei suuda ilmselt määrata. Küll aga olen pigem alati olnud inimene, kes taotleb rohkem mälestuste loomist, kui asjade omamist.
Toon näite – kunagi purjetasin kaks suve järjest päevade kaupa Põhjamerel. Minuga oli kaasas üks kott ja selles kõik, mida vajasin nädalatepikkuseks merereisiks. Sealjuures erinevaid riike külastades ei ostnud ma virnade viisi suveniire, vaid käisin pigem väljas söömas ja vaatamisväärsusi fotografeerimas.
Kui ma esimene kord merelt tagasi Eestisse jõudsin, ütlesin hämmingus endale: "Vaata, nii vähe ongi vaja eluks ja õnneks." Sellest saadik olen olnud teekonnal, mille vältel on sündinud otsused, mis on muutunud põhimõteteks, mille järgi oma igapäevaelu sean.
Leian, et "roheline" olemine on üks kestev, võitluste ja eksperimentidega teekond. Oluline sealjuures on aga visioon ja järjepidevus. Petrone kirjutab väga värvikalt oma raamatus aegadest, kui pidas USA-s kirjasõda rämpsposti saatvate firmadega ja sõnasõda oma ämmaga kingituste pakkepaberi taaskasutamise nimel. Tõsi, igaüks ei saa teha otsuseid, et paigaldada maja katusele päikesepaneelid või tekitada läbimõeldud vihmavee kogumissüsteem, kasvatada rohkem enda toitu ning eelistada autole jalgsi käimist või ühistransporti.
Küll aga on iga indiviidi ülimaks võimuks otsustusvõime tarbijana – kuskohast ostame igapäevase toidu, kas hüppame iga piimapaki pärast autorooli taha siis, kui pood on kilomeetri raadiuses ja kas iga paari aasta tagant on ikka vaja oma võsukesele osta uhiuus nutiseade. Tsiteerides üht oma tuttavat loodusteadlast, siis otsusest mida osta, on veel olulisem see, mille otsustad jätta ostmata.
Epp Petrone toob siiras aususes välja oma raamatus, et üleni õiget moodust "roheliseks" olemisel ei olegi. Me saame ainult ise muuta oma enda väikest maailma, milles elame. Sellele mõttele saab reageerida mitmeti. Üks nendest oleks stiilis "Miks peaksin vähem tarbima, kui minu enda tarbimisest ei muutu laias plaanis mitte miski?" Võimalik, et viljelen naiivset maailmapilti, aga sellegipoolest tahan ma uskuda, et kui rohkem inimesi usuksid, et nende väikeses maailmas ümbermõeldud valikud võivad käivitada vastupanu masstarbimisele, siis küllap lõpuks toimuksid ka massilised ümberkorraldused.
Lõpetuseks tooksin lugejateni järgneva mõtte Epp Petrone sulest: "See on tegelikult universaalne reegel. Ükskõik, millega me tegeleme – me peaksime püüdlema absoluutset kvaliteeti. Kui juba midagi luua, kui juba ressurssi kulutada, jäägu see meiega pikaks ajaks."
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta