Mõnda aega tagasi tuletas Facebook mulle meelde pilte mu vaibast. Sellega seoses siis meenus ka selle vaiba saamise lugu, mida ma tahaksin siin teiega jagada.

Lugu sai alguse sellest, et ühel päeval tuli Järvele, mu töökoha ukse taha joomane meeskodanik. Ta palus raha laenuks. Ma ei tundnudki teda. Teadsin vaid teiste juttude järgi, et Järvel elab selline tegelane, kes kõigilt laenu võtab ja kunagi seda raha ei tagasta. Seepärast naersin ta kohe välja ja teatasin, et pole ta minu kätte oma raha hoiule toonud ja pole ka mina talle võlgu. Seega võib ta rahumeeli astuma hakata, minu käest ta mingit raha ei saa.

Mees läkski minema. Natukese aja pärast aga koputas ta uuesti uksele. Avasin ukse ja küsisin, et mida ta nüüd tahab. Too härra pakkus müügiks reisikotti, mille sees oli üks tükk jutet. Sellele oli keegi rahvuslikus stiilis tikkinud kolm lille ja veidi ääre ornamenti. Tavaliselt pole mul kombeks asju niiviisi kellegi käest osta, kuid see tikand ilmselt võlus mind ära. Endalegi ootamatult ostsin ma selle koti koos tikkimistööga ära. Mees sai oma viis krooni ja lahkus imekiiresti, et ma ringi mõelda ei saaks.

Kott ise oli sellises seisus, et seda ma koju ei viinudki. See rändas juba samal õhtul prügikasti. Minu jaoks oli tikand väärtus omaette. Nägin oma vaimusilmis juba, mismoodi võiks sama mustriga vaip välja näha. Ainult vaiba keskosa pidin ise välja mõtlema, aga sinnani oli veel aega küll.

Edasi muretsesin endale vajaliku koguse jutet ja alustasin tikkimist. Sain mõned lilled valmis ja siis oli mu lõngavaru otsas. Käisin paaris lõngapoes ja nägin, kui kallid olid tegelikult lõngad. Mõtlesin, et kui jätkan, lähen varsti pankrotti. Minu kujutluste vaipa oleks ikka läinud meeletu kogus lõnga.

Olin juba valmis loobuma, kui äkki sähvatas mulle pähe mõte kaltsukatest. Sadasin samal päeval esimesse Humanasse sisse. Sealt tõingi koju ühe kampsuni ja töö läks edasi. Pesin, kuivatasin ja arutasin lõngu. Järgmine kord läksin juba sinna poodi igat vajaminevat värvi lõngajupid kaasas. Kõigepealt vaatasin, kas värv sobib, siis kas arutada annab. Kampsuni suurus ja lõnga material polnud üldse olulised.

Korra üks kaupluse töötaja märkas minu ostumaneeris midagi imelikku. Tuli pärima, et mida ma otsin. Ju siis pole tavaline, et keegi, lõngajupp peos, kaltsukat pidi tuulab. Rääkisin talle oma mure ära. Selgus, et see naine oli tore inimene ja lubas mind ka tulevikus aidata. Vahetasime telefoninumbreid ja temast saigi mu põhiline lõngadega varustaja. Neil oli isegi mingi võimalus mulle hinnaalandust teha.

Niimoodi sain ma kilo lõnga kaltsukast ikka väga odavalt kätte. Avastasin veel, et Balti jaama turu lõpus olid ka kaltsuletid, kus müüdi juba harutatud lõngu. Nii oli mul veidi vähem tööd. Tikkides pole ju tähtis, kas on lõngakeras sõlmed või mitte. Mulle luges vaid lõnga värv ja tugevus.

Tegin oma vaipa väikeste vahedega, vastavalt sellele, kuidas oli tuju, tahtmist ja lõngu. Mul tekkis mingi imelik hasart, kui vaip juba ilmet hakkas võtma. Kahju oli kohe mingeid teisi tegemisi vahele teha. Mäletan, et oma perele ei tahtnud ma sel perioodil isegi sokke enam kududa.

Kõige raskem oli kahte jutekangast kokku sobitada, sest mu vaip ei mahtunud ühele kangaribale ära. Põhja tikkimiseks harutasin oma enda ühe kampsuni üles, kuid sellest jäi ikka väheks. Olime tütrega kunagi ostnud sarnased kampsunid. Tuli teda moosida, et ta sellest loobuks. Sain kampsuni tütrelt kätte ja tikkimine võis jätkuda. 

Vaip sai lõpuks valmis 2011. aasta kevadeks. Küll oli omal ka hea tunne ning kergendus. Olin ju oma vaipa tikkinud vaheaegadega pea neli aastat. Tegin vaibast pildi ja ostsin ühe suure šokolaadikarbi ning läksin kaltsukasse oma heategijale külla. Ka tema rõõmustas minuga koos. Tänu talle sai ju vaip enam-vähem kindlates värvides valmis ja suuri värvierinevusi justkui polnudki.

Valmis vaiba viisin ma oma ema juurde maale. See oli täpselt diivani pikkune ja sobis selle taha seina ideaalselt. Olin enne kudunud igasuguseid kampsuneid, kuid midagi nii suurt polnud ma kunagi teinud. See oligi mu kõige suurem projekt ja selle üle tundsin ma ise ka uhkust.

Sellised olid siis krutskid, tänu millele sai hakatud ning ka valmis tehtud mu elu suurim käsitöö. Nüüd on sellest küllaltki palju aega mööda läinud, aga mu vaip ripub ikka mu maakodus seinas aukohal ka pärast remonti.


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Minu vaiba lugu