Eelmise nädala „Pealtnägija“ tõi avalikkuse ette loo, milles noored teatritegijad süüdistasid kaht muusikalilavastajat seksuaalses ahvatlemises ja ahistamises. Kuigi politsei menetlust ei alustanud ja kirjeldatud juhtumid jäid seaduse mõttes karistatava teo piirist välja, ei tähenda see, et noorte piire ei oleks ületatud. Just siin algab organisatsioonide vastutus: noortega töötades tuleb teadvustada võimusuhet, märgata riske ja teha kõik selleks, et keskkond oleks noore jaoks turvaline.

Vaata: Noored süüdistavad kahte muusikalilavastajat ahistamises.

Loos põhjendasid lavastajad oma käitumist sellega, et muusikaliteatris ei olnud nad õpetaja rollis ning tegemist polnud õppeasutuse, vaid harrastusteatriga. Samuti viitasid nad sellele, et olid noortega peaaegu ühevanused ja pidasid neid pigem sõpradeks. Samas tunnistasid nad, et tagantjärele vaadates käituksid nad teisiti.

Jättes kõrvale arutelu selle üle, kas tegemist oli õppeasutuse, harrastusgrupi või -trupiga, kehtib siiski üks põhimõte: seksuaalne ahistamine ei ole lubatav üheski keskkonnas.

Kus jookseb piir?

„Pealtnägijas“ kirjeldatud juhendajate käitumine ei ole lubatav ei trennis, laulustuudios, rehabilitatsioonikeskuses, spordilaagris ega pühapäevakoolis. Seda ka siis, kui juhendaja on noortega peaaegu ühevanune või tunneb neid varasemast. Kui inimene on töörollis, esindab ta oma asutust ja valdkonda. Selles rollis ei ole ta noore sõber, vaid täiskasvanu, kellel on noore üle mõjuvõim.

Juhendaja ei peagi lapse või noorega sõber olema, sest turvaline suhe ei tähenda ilmtingimata sõprussuhet. Püüd olla noorele sõber olukorras, kus juhendaja ja noore vahel on paratamatult võimusuhe, hägustab rolle ja muudab piiride ületamise lihtsamaks. Õpetajaametiga kaasneb mõjuvõim ning just seal piir jooksebki. Seega ei tohi õpetaja õpilastega pidutseda, flirtida ega siivutuid ettepanekuid teha. Ammugi mitte seksi eest järeleaitamistunde pakkuda. Seda ka mitte siis, kui mõlemad on täisealised ja õpetaja on õpilasega peaaegu ühevanune.

Täiskasvanu ei tohi astuda seksuaalsuhtesse alla 18-aastase noorega, kui ta on sellele noorele pereliige või muu usaldusisik, näiteks õpetaja või treener. Selle keelu eesmärk on kaitsta lapsi ja noori suhete eest, mis võivad neile kahju teha.

Paraku ei pruugi noor ise alati aru saada, et õpetaja, juhendaja või treener on käitunud temaga sobimatult. Seetõttu on täiskasvanute kohus neid piire tunda ja hoida.

Kuidas piire kehtestada?

Laste ja noortega tegeleva asutuse kohus on tagada turvaline keskkond kõigile – nii alaealistele kui ka täiskasvanutele. Selleks, et probleemid ei jääks varju, peab organisatsioon looma õhkkonna, kus nii töötajad kui ka lapsed ja noored julgeksid märku anda olukordadest, mis tunduvad valed, tekitavad ebamugavust või panevad kedagi end halvasti tundma.

Koolil, sealhulgas huvikoolil, on kohustus kontrollida treenerite, juhendajate ja teiste lastega kokku puutuvate spetsialistide tausta, reageerida igale väärkohtlemise kahtlusele, osata märgata ohumärke ning kaasata vajaduse korral pädevad asutused.

Pea liiva alla peitmine või keerulistele teemadele läbi sõrmede vaatamine ei aita. Samuti ei tähenda see, kui laps ühe küsimise peale midagi ei ütle, et kõik on korras. Laps või noor ei pruugi ise ära tunda, milline täiskasvanu käitumine on sobimatu või piire ületav. Ta võib tunda ka hirmu või häbi. Seetõttu on (huvi)haridust pakkuva organisatsiooni ülesanne aidata lastel ja noortel neid piire mõista ning luua turvaline keskkond, kus piiride ületamisest saab rääkida. Sama oluline on kaasata lapsevanemaid, leppida kokku selged suhtlusreeglid, sealhulgas suhtluses sotsiaalmeedias, ning teada, kuidas tegutseda siis, kui märgatakse abivajavat last või noort. Huvihariduses ei piisa lootusest, et kõik püsib korras tänu sisetundele ja headele inimestele.

Kõigil lastega töötavatel või oma töös lastega kokku puutuvatel spetsialistidel on kohustus teatada abivajavast lapsest ka siis, kui on vaid kahtlus, et laps võib abi vajada.

Mida teha, kui piiri on ületatud?

„Pealtnägija“ osutas valusale probleemile: praegu võivad noortega töötada ka inimesed, kellel puudub selleks vajalik ettevalmistus või pädevus. Kuulsime, et haridus- ja teadusministeeriumis töötatakse välja uusi kutse-eetika põhimõtteid huvihariduse ja noorsootöö valdkonna juhendajatele, sealhulgas laagrikasvatajatele.

Ka sotsiaalkindlustusameti laste heaolu osakond on viimastel aastatel võtnud aktiivsema rolli, et Eestis pakutav huviharidus oleks lastele ja noortele turvalisem. Oleme koos huvihariduse katusorganisatsioonidega loonud huvihariduse hea tava ja seletuskirja, kus on välja toodud põhimõtted: hoolivus, avatus ja koostöö.

Huviharidust pakkuv organisatsioon vajab selgeid rolle ja kokkuleppeid. Huvihariduse hea tava rakendamisel on oluline nii omavalitsuse kui ka organisatsiooni juhtkonna panus. Turvalise ja eetilise keskkonna eest vastutab organisatsioon ise, kuid hea tava annab selleks selge raami, aitab ennetada ebasobivaid olukordi ja pakub ka praktilisi lahendusi.

Kui organisatsiooni juhtkonnani jõuab info abivajava lapse kohta, tuleb see igal juhul edastada pädevale asutusele, isegi siis, kui esialgu näib tegu olevat vaid kuulujutuga. Juhtumit ei tohi hakata omal käel uurima, sest nii võib teha rohkem kahju kui kasu. Huvikooli juht, kes sellisest olukorrast kuuleb, ei pea asuma ise kolleegide ja lapsevanematega asja lahendama. Tuleb arvestada, et kui laps peab oma kogemust korduvalt üle rääkima, võib see teda asjatult uuesti traumeerida. Sel hetkel tuleb esikohale seada mitte asutuse maine, vaid lapse turvalisus. Seetõttu tuleb julgesti pöörduda lasteabi või politsei poole, et saada professionaalset nõu ja abi.

Turvalise keskkonna loomist ja hoidmist huvikoolis toetavad põhimõtted

• Taustakontroll ja selged sobivusnõuded aitavad tagada, et lastega töötavad pädevad ja vastutustundlikud inimesed.
• Selged rollipiirid ja käitumisreeglid, sealhulgas sotsiaalmeedias ja ühistegevustes, loovad turvalised kokkulepped kõigile osapooltele.
• Noorel peab olema teadmine lasteabist ning organisatsioonis peavad olema usaldusisikud, kelle poole saab iga murega pöörduda.
• Kogu organisatsioonis peab olema teada selge ja läbipaistev kord, kuidas teavitada murest ning kuidas juhtumeid käsitletakse. Üheskoos tuleb läbi mõelda, kuidas tegutseda siis, kui märgatakse last, kellega juhendaja on käitunud ebasobivalt.

Soovitan koostada selge juhise selle kohta, kuidas abivajavast lapsest teatada, ning teha see kõigile töötajatele kättesaadavaks. Sellise juhise võib välja trükkida ja panna organisatsioonis nähtavale kohale.

Oleme loonud ka spetsialistidele mõeldud e-kursuse „Abivajava lapse märkamine ja abistamine“, kust saab teadmisi väärkohtlemise liikidest ja lapse abistamisest koos näidetega olukordadest.

Panen kõigile lastega töötavatele ja oma töös lastega kokku puutuvatele spetsialistidele südamele: see, et politsei menetlust ei alusta, ei tähenda veel, et piire ei ole ületatud. Siin on teie vastutuse koht.

Lapsevanematel soovitan tunda huvi selle vastu, kes ja kuidas nende lastega töötab, ning küsida, millised on organisatsioonis kokku lepitud turvalisuse põhimõtted. Suhelge ka oma lapsega regulaarselt ja küsige, kuidas tal läheb, isegi siis, kui ta on 17-aastane ja arvab, et teab maailmast juba kõike.

Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonil 116 111 saab igaüks ööpäev läbi helistada, kui tekib mure või kahtlus ja on vaja nõu pidada. Abivajavast lapsest saab teatada ka lapse elukohajärgse omavalitsuse lastekaitsetöötajale või lasteabi kodulehel oleva teavitusvormi kaudu.

Lisalugemist ja -vaatamist

Kelle palkad lastega töötama? Kontrolli tausta.

Vaata ka videot: Lapse keha on tema enda oma!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta