Park, mis sügises üksi seisab, on haruldane nähtus. Keegi on ikka seal midagi tegemas, kas niisama elu või armastuse pärast.

Kuidas keegi. Minu teine armumise park oli ka natuke elu täis. Kõige rohkem naelus mind ja Merlet oravapoiss, kes maapinnal askeldas.

Seebikarbist fotoaparaat ei olnud see, millega oleks ta jäädvustatud saanud. Seda kui meie armumise askeldav tunnistaja. Me puudutasime hetkeks teineteist ja saime üksteisest sõnadetagi aru, et mis meil plaanis on.

Ma tegin kaare ja jõudsin teisele poole oravat ning tulin tema ja Merle poole.

Ja armastuse ilma sõnadeta kavalus õigustas end. Oravapoiss läks Merle poole ja pilt saigi tehtud. Sügisese maailma parimad ideed sünnivad armastusest. See saigi sügishetke sõnadeta moraailks ja lahkusime vaikides oravapoisi juurest kahekesi koos.

Poiss jäigi hetkeks oravaks ja sellisena ta meelde meile jäigi.

Mõdriku, 1999.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!