Väsima hakanud mees oli minu kallis vanaisa Emil. Lugu, mis lõppema hakkas, tundus mulle huvitav ja ma ei pidanud kahetsema, sest see vana mees kinkis mulle elu esimese kuulatud loo.

See mees, kes lugu ja lugusid oli elu aeg näinud ja kogenud, heldis minu ootavate silmade ja kõrvade peale ning lugu tuligi.

Mees sõitis hobuvankriga piki külaserva teed ja teeäärse aiakopli posti otsas istus suur emahaugas saagiga ehk pardipraega.

Raske kandam hoidis röövlindu lendu minemast ja alles viimasel hetkel lendas ta pisut edasi. Kui hobuvanker talle lähemale jõudis, pingutas ta jälle omi tiibu ja lendas mõnikümmend sammu edasi.

Mees peatas lõpuks hobuse ja astus vankrist maha ja haugas loobus oma kallist ja raskest saagist. Mees pani pardile paekivi peale ja miks ta just nii täpselt tegi, see jäi minu elu esimeseks mõistatuseks, millele ei aeg ega mina ega inimesed pole osanud vastust siiamaani anda.

Vastuse andis see lugu aga mulle, et kuidas minust lugude jahimees teiste inimeste sekka sündis. Alguseks polnud paljut vaja ja saatus, mis ühte lugu lõpetas ja teist alustas, tuligi ise mulle appi. 

Neeruti, 1981. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!