Videvik tõi poisikese jõekääru askeldama. Tal oli seljakotinutsakas seljas, kus viljaterad sees. Need valas ta jõeäärse kaldale. 

Siis pani ta püünisvõrgu ülesse ja ise ronis eemale kastikesse peitu. Sinna mahtus ta kuidagi vaevu-vaevu ära ja videvikust sai jõeäärne pimedus. See viimane tõi õhtuti sinikael-pardid jõekääru ja nii ka sel õhtul.

Pardikari, kes harjunus alati sel ajal süüa saama oli häälekalt kohal. Poisike tõmbas nöörist ning püüniskorv vajus vastu maad.

Õnnelik poisike oli saanud saagiks mitu parti. Mehetegusid tehakse ikka sageli ju pimeduses ja teiste silmade eest peidus. Nii ka mina kui talvekülmade sõber, kes pardijahist hingesooja sai.

Seda, mida keegi ära võtta ei saa ning mida aina uuesti juurde otsima peab, et kevadeks hing alles oleks ja jääks ning poisikesest mees ka sünniks. Nii nagu sündis elu neljateistkümnendas talves minuga kui pardijahist lugu pidasin. 

Neeruti, 1986. 
 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta