Öö eest pugesin peitu võhivõõrasse heinalakka. Toakambrist ei paistnud kevadõhtust tulukest ja nii jäi mul luba küsimata majarahvalt endalt.
- Marek Vahula lood
- 25. november 2024
Jahedavõitu kevadöö tõi hea une ja seda kuni hommikuni välja. Heinasahin pani ketikoera vahel haukuma ja vastu hommikut uinus lõpuks temagi. Koidikul pakkisin asjad ja astusin õuepealsele. Peremees, kes verandale päiksetõusu tervitama oli tulnud, tegi sõnatult suured silmad ja tema lihaseline kael venis pikemaks kui tavaliselt.
Sõnadeta tervitasin teda ja mees ei lausunud mulle sõnakestki ja lasi mul vaikides ära minna. Kui hommik oli päiksetõusuga alanud, sain isegi endast aru, et julge mees olen ja seekord ehk terve nahaga pääsesin. Pika kaelaga ja
ilma sõnadeta mees lasi mul niisama minna ja ei teinud mulle ka sõnadega liiga. Julgete päralt on maailm. Nii veensin ennast hiljem ja elu omapäraseim ööbimine sai looks kirjutatud...
Kolga-Aabla, 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
