Poisike, kes koduse Loobu jõe kallastel kord ringi kolas, avastas jõepõhjas nii mõndagi huvitavat. Sealt võis leida pea kõike. Ka olid jõkke sattunud külameeste käe läbi ka igatsorti metalltorud.

Poisike tõstis ühe neist veest välja ja torust lipsas välja lutsukala. Sellest ajast saati käib ta jõe ääres torusid vaatamas. Ja sageli on jälle saaki oodata, kui luts toruse peitus. Neid leidub ka eterniiditahvlite all, mis samuti jõepõhjas aega veedavad.

Poisike ei reeda oma avastust kellegile. Ja tänu sellele on tal jälle jõe äärde asja, et torusid veest tõsta ja sealt lutse tabada. Omapärane kalapüügiviis on tal eluks kaasa võtta. Hulk aastaid hiljem alles hakkas ta sellest teistelegi rääkima, kui endine kodujõgi enam nii kodune tagantjärele ei olnud. Saladuslikud torujupid on senimaani veel seal jõepõhjas.

Vaid saladuslik kalamees ei jõua enam sinna neid veest tühjaks laskma, lootuses, et sealt kala välja lipsab. Aastad teevad oma töö nii saladustega kui saladuste kandjatega.

Neeruti, 1986.


 

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!