Eesti puidusektor seisab praegu kahe vastassuunalise surve vahel: ühelt poolt oodatakse suuremat lisandväärtust ja ringsemat majandamist, teiselt poolt on ebakindlus toorme kättesaadavuse ja investeeringute suhtes. Tallinna Tehnikaülikooli puidutehnoloogia professor ja labori juhataja Jaan Kers rõhutab, et Eesti puidutööstuse tulevik ei sõltu ainult metsavarust, vaid sellest, kas suudame puitu targemalt väärindada ja seda väärtust riiki jätta.

„Puidutööstus on oluline valdkond Eesti majandusele. Puit, toit ja põlevkivi on meie suurimad ja põhilisemad ressursid,“ ütleb Kers.

Tema hinnangul seisneb puidusektori tugevus selles, et tegemist on laia kasutusvaldkonnaga tööstusega. 

Kui küsida, mis puidusektoris praegu kõige rohkem muret tekitab, toob Kers esile ebakindluse. Tema sõnul mõjutavad praegu investeerimisotsuseid korraga mitu tegurit: kliimapoliitika eesmärgid, kaitsealade laienemine ning muutuvad raiemahud.

„Praegu on meil metsade vanuseline tasakaal paigast ära ja see tähendab, et järgmise paarikümne aasta jooksul on raieküpseks saava puidu kogus suur. Kui metsad hakkavad noorenema ja tasakaal saab paremaks, siis peame puupõlde kasutama hakkama, kus kasvatatud puit ei ole piisava kvaliteediga, et täita tugevusnorme,” selgitas professor. 

Kui ettevõtted ei saa olla kindlad, millises mahus ja millistel tingimustel puitu saab tulevikus kasutada, pidurdab see eriti kõrgema lisandväärtusega investeeringuid. Lisaks on takistuseks pikk ja keeruline keskkonnaloa menetlus. Tema hinnangul võib uue tehnoloogia või tootmisüksuse käivitamiseks kuluda 3–5 aastat.
Samas sõltub sektori käekäik ka Euroopa majandusest. Kers märgib, et puidutööstust mõjutab tugevalt ehitussektori olukord.  

„Mõjutab see, kuidas majanduskasv ja tarbijate usaldus taastub,“ ütleb ta.

Viimastel aastatel on nõudlust vähendanud näiteks Rootsis ja Norras seisma jäänud uusarendused.

Kasutamata potentsiaal keemilises väärindamises

Eestis räägitakse puidusektoris palju lisandväärtuse kasvatamisest, kuid Kersi hinnangul taandub see lihtsale küsimusele: kui palju puitu väärindatakse Eestis ja kui palju eksporditakse toormena.

„Lisandväärtus sõltub sellest, kui efektiivselt suudame puitu väärindada toodeteks ja kui palju nende toodetega turul kasumit teenime,“ selgitab Kers.

Kersi sõnul on puidu kasutamisel väärtusahel selge: kõige madalam väärtus on energia tootmine, edasi tulevad saematerjal ja ehitusdetailid, seejärel tselluloos ja paber ning kõige kõrgem lisandväärtus on puidukeemial ja farmaatsiatoodetel. Sama loogikat peegeldab ka Eesti puidusektori majandusstatistika: suurima lisandväärtuse annab mehaaniline puidutöötlemine, ligikaudu 2 miljardit eurot aastas. Metsamajanduse lisandväärtus on 736 miljonit ning mööblitööstusel 365 miljonit eurot. Keemilise puidutöötlemise osakaal on aga endiselt väike, vaid 158 miljonit eurot, mis on ligi 13 korda väiksem kui mehaanilise puidutöötlemise lisandväärtus. 

Kersi hinnangul on Eesti suurim kasutamata potentsiaal seotud keemilise väärindamisega, mis eeldab suuremat tööstusinvesteeringut.

„Selleks, et see väärindamine saaks Eestis toimuda, peab tekkima esimene suurem puidurafineerimistehas,“ ütleb ta.

Selline tehas võimaldaks eraldada tselluloosi, hemitselluloosid, ligniini ja ekstraktiivained. Tselluloos on massilt kõige suurem puidu koostisosa (38–50%), mis annab tõmbetugevuse, hemitselluloosid (23–32%) on sidekihiks ligniinile (15–25%), mis liimib kõik komponendid ühtselt toimivaks terviklikuks süsteemiks ehk puitaineks kokku. 

Praktilisi edulugusid puidu biotehnoloogilisest ja keemilisest väärindamisest leidub tema sõnul juba täna. Tehnikaülikoolist välja kasvanud hargettevõte ÄIO saab nt saepurust eraldatud tselluloosist ja hemitselluloosidest toota puidusuhkruid ning nendest omakorda mikroobide abil toidukõlblikke alternatiivseid õlisid ja rasvu, mis võiksid asendada näiteks palmiõli või kookosrasva.

Ta toob esile ka Fibenoli piloottehase, mis tegeleb ligniini väärindamisega, et seda saaks kasutada puiduliimides ning tulevikus ka bioplasti tootmiseks. Samuti nimetab ta TalTechi koostööd ettevõttega Raiku, kellega arendati välja puidust keerdvedrud pakendite pehmendusmaterjalina. Kers toob näiteks ka Estonian Celli, kus mõni aasta tagasi toodeti 85 töötajaga u 160 000 tonni haavapuitmassi, mille turustamisel loodi ligi miljon eurot töötaja kohta lisandväärtust. See näitab, kui suur roll on puidu väärindamisel automatiseeritud tehnoloogiatel, mis põhinevad pikaaegsel edukal teadusarendustööl.

Kaskaadkasutuse eesmärk on pikendada materjali eluiga erinevate toodete kaudu

Ringmajanduse üks tulevikusuundi on Kersi hinnangul ka vana puidu parem kasutuselevõtt. Praegu muutub lammutatud hoonete puit sageli segajäätmeks, kuigi osa materjalist oleks võimalik uuesti kasutada.

„Vana puidu kasutuselevõtt tähendab, et tuleb välja töötada standardid, kuidas sorteerida ja klassifitseerida,“ ütleb Kers.

Vana puidu väärindamisvõimalusi uurivad Tallinna Tehnikaülikooli, TÜ ja EKA teadlased üheskoos ETAGi rahastatud “Puusteri” projektis.

Ta märgib, et mujal maailmas, näiteks Inglismaal, on rohkem katsetatud lahendusi, kus lammutamisel püütakse konstruktsioonielemente võimalikult tervelt säilitada, näiteks liimpuidust talad või katusekonstruktsioonid.

„See võimaldaks neid uuesti kasutada, kuid eeldab teistsugust lähenemist nii projekteerimisele kui ka lammutamisele,“ selgitab Kers.

Kers usub, et järgmise 10–15 aasta jooksul suureneb Eestis vajadus nii ringmajanduslike lahenduste kui ka uute ärimudelite järele. Kuid selle eelduseks on kindlam investeerimiskeskkond ja selge arusaam, kuidas ühendada ressursikasutus ja loodushoid.

„Tulevik on väikeste ägedate biotoormeid väärindavate ettevõtete päralt, kes suudavad puitu kasutada pikaajalisemates toodetes ja ringluses hoida.”

Samal ajal rõhutab ta, et oluline on kogu materjali elutsükli läbimõtlemine juba toote disainifaasis, sest see määrab 80% ulatuses ära toote keskkonnamõju.

„Puitu tuleks kasutada võimalikult kaua ja mitmel eri eesmärgil. Selleks tuleb edendada puidu kaskaadkasutust, et pikendada materjali eluiga erinevate toodete kaudu,“ ütleb Kers.

Kuidas ühendada tõhus tootmine ja vastutustundlik loodushoid? 8. aprillil toimub Tallinna Tehnikaülikooli ringmajanduse tuumiklabori aastakonverents „Tootmine, ressursid ja loodushoid“, kus Jaan Kers teeb avaettekande, mis käsitleb bioressursside säästlikku kasutust ning selle rolli kaasaegses tööstuses ja majanduses. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta