Eestimaa südames on pisike küla nimega Koordi. Koordis elati tavapärast elu – heina tehti järjest vähem, noored kippusid mujale ja linnaga ühendust pidava bussi graafik haihtus pea olematuks. Mingil hetkel see kõik muutus. Erinevaid radu pidi tulid külasse uued asukad, nende seas ka Aluste pere. Koordis hakkasid kerkima põhumajad ning kohalike keelepruuki jõudsid uued terminid nagu "ökoloogiline ehitus" ja "hobuteraapia".

Soov Svenile ja Helele külla minna kujunes ise, nagu nende põhumajagi. Sven on enda kohta öelnud: „Olen viimasel ajal olnud ökoloogilise maailmavaate jagaja ja koolitaja. Mind huvitavad teemad on eelkõige ökoloogiline ehitus ja permakultuur.” Hele aitab inimesi läbi hobuteraapia. Nende kodulehel on enesetutvustuse all ilus eesmärk: „Arendada eneseteadvuse kasvu läbi loodustunnetuse ja -keskkonna.” Tundub huvitav, eks!

Kuna iga väärt asi vajab jagamist, siis rääkisin oma plaanist sõbrannale Katrinile, kes oli kohe nõus kaasa tulema.

Bussiga kohale

Logistiline peavalu tekib siis, kui üritad ühistranspordiga liikuda väikelinnade ja pisikeste külakeste vahel. Esimese hooga ei osanud ma eeldada, et bussipeatuste leidmine internetis osutub keerulisemaks kui armsale vanaemale ristsõna vastuste välja "guugeldamine”.

Lõpuks helistan Tapa bussipealikule, sest just Tapalt on mul Koordisse vaja jõuda. Loodan, et tema ikka teab, millal bussid väljuvad. Aga eksin, sest bussijaamast saan soovituse aegasid internetist vaadata.

Löön käega ja otsustan, et kuidagi me sellest bussist õiges kohas välja saame. Sihikindlus viib sihile! Tunni aja pärast oleme Vodja tee otsas, kuhu Sven meile vastu tuleb.

Puude lappimine ja korrektne eesti keel

Mis on ühist puude lappimisel ja põhumajal? Puude lappimine on üks igati kasulik tegevus. Saad rahus omi mõtteid mõlgutada ja palju kasulikku kuulda. Kas või näiteks seda, et mandril mitte ei lapita nagu Saaremaal, vaid laotakse puid. Ja puuriida otsa, mis risti laotuna ise püsti seisab, saab mitut moodi nimetada – jump,  kletka jne.

Sveni puuriidad on hiiglaslikku mõõtu. "Tal kulub talvel maja soojas hoidmiseks  vist palju puid," lipsab mu peast üks mõttejupp läbi. Hiljem saan üllatusega teada, et eelmisel talvel kulus 100m² maja kütmiseks ainult 8 ruumi puid.

Sveniga on hea puid lappida, tekib selline talgulise tunne ja kiirustama ei pea. Kui ei viitsi, siis enam ei tee.

Astume põhumajja. Mõnus jahedus embab meid. Põhumajas on olematu mobiililevi ja kaarjad uksed. Nurgad on ümarad. Seina seest piilub tõe aken (Window of Truth), mis veenab uskumatuid, et maja on ikka põhust. Põhumajad ei pea tingimata olema elumajad, põhust on valminud kirikuid, koole, spordihooneid.

Sven võtab välja vahva, pisut kulunud kohvri, mis on täis kõiksugu väärt kirjandust põhumajade kohta. Kuulame huviga!

Päikesearhitektuur

Päikesearhitektuur ei ole midagi muud kui tavaline loodusvaatlus. Maja planeerides arvestati päikese liikumisega, kuhu ta peale paistab ja kuhu ei paista. Nii seati suunad. Suuremad aknad on päikese poole ja mitteavatavad. Põhja pool on avatavad aknad. „See on nii oluline hinnavõit kui ka lihtsalt teistmoodi lahendus, ” räägib Sven.

Mõtlen eelmisele talvele ja sellele, kuidas päris paljude majade katused ja aknad läbi tilkusid. Sveni ja Hele majal on lamekatus, ühele poole kaldega ja põhusoojustusega lagi. „Talvel oli katusel 20 tonni lund. Ühtegi pragu ega deformatsiooni ei tekkinud. Põhumaja skeptikud said paraja laksu,”  muheleb Sven.

Põhumaja ehitas ta idee pärast. Sooviks oli huvitav ja soe tulemus ning säästev lahendus igaks ajaks.

„Hoone hinda tuleb vaadelda elutsükli pealt. Küsitakse, kas põhumaja on odav teha? Küsin vastu, kui pikal ajaühikul hinda arvestate? Kui võtad näiteks 10 aastat, paned kõrvuti põhumaja ja tavalise puitkarkass maja, millel on villasoojustus, sees kipsplaadid ja siis vaatad, et milline on rahaline kulu? Seal on see võrdlusmoment. Mitte see, et ehitan mõlemat näiteks pool aastat ja kulutan samapalju raha ehituse peale.”

Majale annavad soojust tavaline Soome massiivahi (kivist, krohvitud) ja rakettahi. Rakettahju ristisid lapsed Tahmaninaks. Tahmanina ehitamiseks läksid käiku põllukivid, vanad tellised, kodukoha savi ja liiv. Kereks on ahjul vana tünn ja soojustuseks kergkruus. Rakettahju põlemise efektiivsus üle 90%. Tavalisel ahjul on see 80% või madalam. Puud lähevad rakettahju sisse püstises asendis ja neid kulub ka vähem. Pea-aegu kõik põlemisgaasid kasutatakse ära. See mis õue jõuab on leige õhk, mille CO2 sisaldus väga väike. Eestis on hea, kui rakettahjule on ehitatud väike korsten, soojemas kliimas selleks vajadus puudub. Tõmme saavutatakse raketiga, mitte korstnaga. Rakettahju taga on lai leso. Seal on talvel kindlasti mõnus „lesotada”.

Unistused

„Unistused on jagamiseks,” tõdeb Sven. „Millest mina unistan? Mõnusast keskkonnast. Sellest, et ma oma tegevusega võimalikult väikese jalajälje maha jätaks ja et keegi ei peaks pärast kuidagi pahandama ja minu tegevust halvaks pidama. Kui see maja kunagi ära laguneb, siis midagi halba sellest järgi ei jää. Enamus ehitusmaterjalist on komposteeritav või taaskasutatav. Ise olen omas keskkonnas terve ja õnnelik. See ongi peamine.”

Uudishimulikud uudistajad

Kui põhumaja kerkima hakkas oli uudistajaid palju. Sven luges kokku, et 2008. aastal käis nelja kuu jooksul ligikaudu 200 inimest külas. Külarahvas arutas isekeskis, et küll mõnel neid sõpru ikka jagub. Nüüd on rahulikum ja külastused lepitakse tavaliselt kokku.

Sven ütleb, et turiste tal vaja pole. Siiski on õuele vuranud buss, kust sinistes haiglasussides tippis välja viiekümnest inimesest koosnev turismigrupp. „Porine aeg oli,” naerab Sven.

Nagu ühele korralikule koolitajale kohane, on Svenil külastajatele pakkuda erinevaid pakette, näiteks on olemas infopäevapakett: „Tulevad inimesed siia, teeme jupi tööd, selgitame, mida me siin teeme ja näitame PowerPoint esitlust. Joome teed, lõpu poole tegeleme näiteks hobustega. Need on väiksematele gruppidele mõeldud tegevused.”

Kuuldes seda mõtlen, et ehk peaks veel puid lappima, ei taha ju teise inimese aega niisama raisata.

Aluste pere suurus

Aluste peres on ema Hele, isa Sven, neli toredat põnni ja hulk loomi, linde – kokku üle 30 hinge. Täpset arvu on raske määratleda, sest loomakeste arv on muutuv suurus.

Kõigepealt on hobused ja ponid, kes ei passi mitte niisama, vaid teevad tööd: aitavad inimesi. Fiona ootab varssa. Eelmisel päeval on talle tehtud ultraheli. Hobused on suured ja soojad, nad hoiavad armsalt kokku. Fiona varsa isa kipub mu tossupaelu nosima, üritan teda eemale puksida.

Ja siis on lambad. Kõige vahvam tegelane on lammas nimega Nööp. Tal ongi täitsa nööbi nägu! Mu vanaemal olid kunagi lambad ja kui sündisid talled, siis toodi need külmal talvel kööki. Katrin, kes tahab ka lammastega pildile saada, üritab end nende seltsi sättida. Lambad lasevad jalga. Minu juurde nad jällegi tulevad. Eks igaüks tunneb oma suguvenna ära, lohutan ma sõbrannat.

Sveni ja Hele valduste piirimaile on kerkimas Päikeseloojangu maja. See on mediteerimiseks. Ronime katusele ja laseme pilgul rohelusse uppuda. Sven räägib meile oma tulevikuplaanidest. Kõrgemal olles kargavad pähe lennukamad mõtted ja miski ei tundu võimatu.

Kuna päev on päris palav, siis savikrohvimist me seekord ei proovi. Kõike head ei peagi korraga saama, meenutan enda lohutuseks vanarahva tarkusetera. Sätime minekule. Põhumaja jääb meelde kui üks ääretult armas paik, kuhu tahaks esimesel võimalusel sisse kolida.