Radade areng suurteks teedeks ja sealt edasi tohututeks teedevõrkudeks on toimunud paralleelselt inimkonna arenguga. Kuidas paranesid inimeste liikumisvõimalused, nõnda suurenes ka tekkinud kogukondade mõju keskkonnale. Me poleks need, kes me oleme, kui meil poleks võimalust rännata ja suhelda.  Seekord Bioneer uuribki, kuidas rajad ja teed alguse said.

Alguses olid rajad

Esiajalugu on inimkonnal olnud palju liikuvam, kui me eeldada julgeme. Tollaseid radu on arheoloogidel üsna raske ära tunda, aga need olid kindlasti olemas. Aastatuhandete eest ei rännatud vaid loomade radadel – loodi ka enda omi. Näiteks turbarabadest on leitud peaaegu 6000 aastat tagasi ehitatud puidust radasid. Nõnda nagu rabavesi säilitab muumiaid, on see hoidnud tänase päevani alles ka iidsed rabarajad.  

Rabateekesi on leitud üle maailma, aga enim on neid avastatud Põhja-Saksamaalt ja Ida-Madalmaadest. Ehitusviiside ja radade suuruse osas on valik väga mitmekesine.

Pildil: Sweet Track (foto: wikipedia)

Kõige varasem teadaolev rabarada on tuntud Sweet Track nime all ja see paikneb Edela-Inglismaal. Antud iidne rada on puurõngaste järgi dateeritud aastatesse 3806-3807 eKr. Piklikest plankudest 1800-meetrine rajalõik asus, tänu oskuslikult paigutatud ristpuudele, märja rabapinna kohal. Seega juba aastatuhandete eest võis rabas kuiva jalaga matkata.

Pildil: Sweat Track (foto: wikipedia)

Enim olid aga levinud lihtsad oksakimpudest valmistatud rabarajad. Varajased teekesed võisid olla ka plankudest või ümarpuidust tehtud, aga neid kõiki ühendas lihtsus. Lihtne oli ka tollane radade funktsioon. Iidsed rajad olid tehtud kohaliku kogukonna huve arvestades ja loodusega kooskõlas.

Madalmaades on iidsete rabaradade lähedusest leitud ka rattaid ja muid esemeid, mis viitavad, et neid kasutati transpordivahenditega liikumiseks. Suurbritannias oli ratas enne esimest aastatuhandet eKr veel tundmatu.

Tehnika arenedes muutusid suuremaks ka inimeste ootused liikumisvabaduse osas. Tehniliselt parimad rajad on teada VIII sajandist eKr Oldenburgi lähistelt Saksamaalt. Rada oli tehtud hoolikalt valitud tammeplankudest, mida hoidsid koos kitsad latid ja augulised vaiad. Töö põhjalikkusest ja organiseeritusest räägib juba asjaolu, et samast tammest tehtud planke on leitud isegi 38km kaugusel üksteisest.

Ratta kasutuselevõtt tõi teed

Teede teke on olnud alati märgiks kogukonna arengust ja seatud eesmärkide suurusest. Enamasti oli teede tekkimine paratamatu kaasnähe ka ratta kasutuselevõtule. Rajad ei võimaldanud sedavõrd siledat ja kõva pinda, et ratastega transpordivahendid saaksid neid hõlpsalt läbida.

Ent teede ehitamine ei olnud sugugi kerge lõbu. See oli vaevarikas ettevõtmine, mille nimel tuli ühendada teed ehitav meeskond kas siis õilsa eesmärgi abil või vägivalda tarvitades.

Kui rajad olid looduslikke maastikke arvestavad liikumisarterid, siis teed nõudsid maastike ulatuslikku muutmist. Loodusliku keskkonna ümberkujundamine oli inimestele suur väljakutse, mida kannustas soov elada paremini. Teede teke oli ka märgiks, et inimesed hakkasid loodusest eemalduma.

Varaseimad teadaolevad teed võeti 5000 aastat tagasi kasutusele Mesopotaamias ning need ühendasid Sumeri linnu Vahemere ranniku ja mägismaadega. Tollastel teedel rändasid raskete koormatega eeslikaravanid. Mesopotaamia iidsed teed ja teedevõrgustikud ei ole säilinud, aga need on leitavad satelliitfotodelt.

Pildil: Delfi oraakli kunagine asupaik Parnassose mäe nõlval (foto: webshots.com)

Enamasti ehitati teed liikumise hõlbustamiseks, kuid mõned teed (nagu tee Delfi oraakli juude) tehti teadlikult uhkemad ja suuremad, kui ehk vaja oleks olnud.

Teedevõrgustikud ühendajana

Varajase teedeehituse mastaapseimaks ja võib-olla ka tuntuimaks näiteks on suursuguse Appiuse tee ehitamine III sajandil eKr. Teedevõrgustiku eesmärk oli ühendada Rooma impeeriumi kaugemad kantsid keskusega ja kergendada suure riigi valitsemist. Teede pikkus ulatus kuni 85000 kilomeetrini.

Pildil: Via Appia (foto: wikipedia)

Appiuse tee ehk Via Appia koosnes noolsirgetest lõikudest üle maastiku, mis rõhutasid keisri võimsust ja parandasid info liikumise kiirust. Kuid Appiuse tee kandis endas ka sõnumit, et inimese eesmärgid on loodusest üle – tee tehti sirge maastikust hoolimata. Kuna tee oli laotud kividest, siis sai seda kasutada iga ilmaga.

Paljud rooma teed on säilinud maanteedena ka tänapäeval. See kannab endas sõnumit kvaliteedist ja hästi planeeritud ehitusest. Enne teede ehitamist kaevasid roomlased kaks kraavi, et rajada maanteele hästikuivendatud aluskiht. Seejärel ehitati mitmekihiline tee ja ääristati see kividega.

Via Appia hiilgeajad kestsid bütsantsi aja lõpuni. Appiuse tee kiire allakäik algas 11. sajandil. 18. ja 19. sajandid tõid aga Via Appia taasärkamise aja, mil restaureeriti palju sildu ja teeäärseid antiikmälestusmärke.

Ka väljaspool Euroopat alustati teedevõrgu loomisega varakult. Näiteks Hiinas lasi keiser Qin Shi Huangdi luua Appiuse teega samaaegselt esimese suure teedevõrgu.

Hiinast sai hiljem alguse ka Suur Siiditee, mis ühendas juba ajaarvamise vahetusel omavahel ida ja läänt.

Lõuna-Ameerikas hakati ühtset teedevõrku looma eelmise aastatuhande alguses. Näiteks 1200 aastat pKr oli Chimu valitseja poolt sisse viidud töökohustus, mille kohaselt pidi iga täiskasvanu vähemalt mingi aja vältel töötama avalike  maanteede ehitusel.

Kui inkad tšimuulased kaks ja pool sajadit hiljem alistasid, siis lõid nad juba omaenda keeruka teedesüsteemi koos võõrastemajadega. Inkade teed moodustasid 25000km pika  lookleva võrgustiku.

Kasutatud materjalid:
1. B. M. Fagan „Seitsekümmend suurt muistset leiutist“, Koolibri, 2007, lk-d 142-145.
2. Wikipedia "Sweet Track"
3. Webshots.com "Delfi Oracle"
4. Wikipedia "Appian Way"
5. Vabaeuroopa.org "Via Appiast, antiikmaailma esimesest kivisillutisega teest saab rahvuspark" 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta