Hernesupi lugu tuli ise päevakorrale. Sest giid, kes talvel rohkem jõude elas, olin ma ka Kauksi küla künka peal. Ja kui kapist ja rahakotist aina võtad midagi ja sinna ei pane midagi, siis saavadki nad varsti tühjaks.

Nii läksingi küla peale odavate herneste järele. Hernekotike õlal, olin tagasi pealelõunal ja supitegu võiski alata. Kui kolmanda päeva lõunaks potipõhi veel ei paistnud ja sealne supike hapuks oli läinud, lennutasin selle lumehange.

Tunnike aega hiljem olid kolm ronka lumelt herneid nokkimas. Väike hernesupi lugu oligi selle loo ainuke lugu. Ja selle talve üks väheseid linnuelamusi.

Kui herned olid lumelt nokitud ja nokad lumel puhtaks pühitud, seisatusid mustas kuues linnud hetkeks. Seda tegin köögiaknal minagi. Kui suursugused linnud olid lahkunud, lahkus ka selle talve parim lugu õue pealt ja peatne märtsisula viis talve hingehoovilt.

Kauksi, 1997


.Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks