Minu majake, mis asub linnakärast eemal, õpetas mulle selgeks vaikuse nautimise. Seda siis, kui sulgesin välisukse seestpoolt.

Vaikuse sügis algas ja vaikuse keskel olin mina ise, kas siis vanamoelise soemüüri ääres või päris tagakambris. Hommikuti kui nina välja pistsin, olin ise vaikselt, kuid mitte vaiksem kui sügis.

Sest sügisel on oma hääled. See uus tõde sai mulle majakese ümber toimetades peagi selgeks. Algul üritasin sügise häälekaid hetki kirja panna. Siis loobusin sellest ja minust sai vaikuse koguja.

Kuulasin pea märkamatuid sügishääli endast märku andmas. Vahel kui kõigest väheks jäi, läksin kaugemale neid taga otsima ja õnnelikuna pöördusin oma nurgelise sõbra juurde tagasi. Maavaikuses ei läinud sügise hääled kaduma. Linnakäras ei pane aastaaegade vaheldumist tähele. Vaikust ma sinna kaugele otsima läksingi.

Kauksi, sügis, 1995.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta