Alles see oli, kui vaatlesime Kaevatsi laiul merd lammaste poolt madalamuruseks pügatud rannaniitudel, seiklesime kiviaedade ja kadakarägastike labürintides ning hüppasime ühelt väikeselt kääbussaarelt teisele. Igal saarel on teadupärast isemoodi nägu ja oma lugu. Ja nii jõuamegi sel korral Kaevatsilt hoopis teise ilmega maalapile: liiva- ja rahnurohkele Mohni saarele.

Kiitsakas Mohni Soome lahes. Nelinurkne tuletornihoonete kompleks asub pildil saare ülaosas. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.
Kiitsakas Mohni Soome lahes. Nelinurkne tuletornihoonete kompleks asub pildil saare ülaosas. Allikas: Maa-ameti Geoportaal.

Soome lahes, Pärispea poolsaare ja Viinistu küla lähistel asuv Mohni moodustab oma 62,5 hektariga umbes kaks kolmandikku Kolga lahes asuva Rammu saare suurusest. Mohni ja Rammu ühiseks nimetajaks on aga see, et ka Mohnil leidub arvukalt kukemarjapuhmaid ja harilikule kukemarjale täienduseks Eestis haruldast põhja-kukemarja. Saar on niivõrd piklik ja kitsas, et on keskmiselt vaid 250 meetrit lai ning seetõttu on madal saare keskosa – Keskmaa – varemalt kõrge veeseisu korral mere all olnud. Sedaviisi tekkinud Mohni kaht osa kutsuti vastavalt ilmakaartele Länspääks ja Idapääks.

Legendaarne Mohni Mozart, kes nüüdseks juba igaviku jahimaadel hiiri püüab.
Legendaarne Mohni Mozart, kes nüüdseks juba igaviku jahimaadel hiiri püüab.

Eesti-aegsed ajakirjanikud on ahta ja kiitsaka Mohni kohta väga tabavalt lausunud: “kõverdub meres nagu valust krampikiskunud magu” (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 5, 13. jaan. 1937. a.) ja “kõverik kivihunnik, mis on nagu rebitud lahti Käsmu poolsaare otsast” (Virumaa Teataja, nr. 93, 15. aug. 1934. a.). Saarele korraldavad retki mitmed loodusturismifirmad ning huvilistel soovitan Viinistu sadamast uurida ka kohalike paadimeeste kontakte. Saarehull sai Mohnile jala maha mõned aastad tagasi Looduse Omnibussi väljasõidul osaledes.

Saarehullu päevaraamat #16 Mohni saar

Looduse Omnibussi retked on teadupärast populaarsed, mistõttu sigines ka Mohni sõidule küllaltki palju loodussõpru. Niisiis pidin päris kaua Viinistu sadamas kannatlikult ootama, kuniks järjekord väikese mootorpaadiga ülesõiduks minuni jõudis. Mälu järgi pakuks, et tol päeval oli see lainetel traavivale paadile ja virkale paadimehele vist juba seitsmes sõidukord. Kärsitus ja ootuselevus muidugi mõista tuju ei rikkunud, sest retkelisi oli tol päeval õnnistatud kauni suveilmaga ning päikesekullases sadamas sügavsinist merd seirates sai sõbraga vesteldes kenasti aega viidetud. Kord juba Mohnile astunud, oli meid peagi tervitamas legendaarne saarevalvur – kohalik kõuts Mozart. Too isepäine ja südikas hallitriibuline kassihärra oli Mohni hingeks tervelt 16 aastat, kuniks lõpuks tunamullu väärikas eas hinge heitis. Mozart oli kõuts, kes lasi endale inimesi ligi ainult siis, kui tal oli parasjagu selleks tuju. Ja ka sellisel juhul ei lubanud ta pai tegemise privileegi sugugi mitte kõikidele. Liiga agarate ligitikkujate vastu lasti kiirelt küüned ja hambad käiku, samas kui õiges tujus olles oli kass vägagi sõbralik ja südamlik. Ilma Mozartita oleks Mohnilt justkui suur tükk puudu, kuid loodetavasti on kuraasikal kõutsil teises ilmas maistest veelgi paremad jahimaad.

Viimne rahupaik tuulisel saarel.
Viimne rahupaik tuulisel saarel.

Mohnil randudes hakkab esmalt silma nägusate kivihoonetega tuletornikompleks, mida 1930. aastate keskpaigani saare rootsikeelse paralleelnime järgi rohkem Ekholm’iks kutsuti. Kompleksi juurde kuulub ka rauarikka, kuid joodava veega kaev. Siinne 27-meetrine punastest tellistest tuletorn sai lõpliku lihvi 1871. aastaks ning kastellilaadne kõrvalhoonete kogum, kus nelinurkselt paiknevad majad moodustavad suletud sisehoovi, pärineb valdavalt 19. sajandi keskpaigast. Mõistagi tingisid sellise arhitektuurilise lahenduse vinged sügistuuled, mis varemalt üsnagi lagedat saart ajalooliselt isegi rohkem räsisid, kui tänapäeval. Nüüdisajal on Mohnil kasvamas metsatukk, mis veidi tuuleiile leevendab. Valdavalt kadakatest ja mändidest koosnev taimestik on aga täiesti erinev saarel kauges minevikus asunud lehtmetsast, millest tulenes nimi Ekholm ehk maakeeli Tammesaar. Legendi järgi kasutasid Mohni metsa varjumiseks mereröövlid, kes ümbruskonda hirmuvalitsuse all hoidsid ning nende peletamiseks raiuti salu maha (Pealinna Teataja, 2. sept. 1933. a.). Ajaloohõlma vajunud metsasalust on säilinud kauni ja väärika ilmega pärnapuu, mis igati hiiepuu mõõdu välja annab ning mille laiuva võra all päikesevarju otsides täidab südant õnnis turvatunne. Pärna ligidusse jääb mitu hauakohta, millest osa kuulub merel hukkunutele ja vähemalt üks kunagisele tuletornikompleksi masinistile. Kividele toetuvad raudristid valvavad tummade tunnimeestena lahkunute rahu ja meenutavad möödunud aegu.

Kaunis Mohni niinepuu sillerdavas suvepäikeses.
Kaunis Mohni niinepuu sillerdavas suvepäikeses.

Lahemaa Rahvuspargi piiridesse jääval Mohnil on 20. sajandil toimunud nii mõndagi põnevat. Näiteks filmiti siin osa stseene Herman Sergo romaani põhjal 1980. aastatel valminud telemängufilmist “Näkimadalad”. Eesti ajal on aga saar olnud salapiirituse vedajate päralt, kes siia piirituse ja konjaki ladustamiseks lausa kadakapõõsastega osavalt varjatud maaaluse koopa rajasid. Lisaks tuletornikompleksi töötajatele on Mohnil elutsenud ka üks talunik, kuid tema hooned olid varisenud ahervaremeteks ning põllud rohtunud juba 1930. aastatel. Varemete vahel leidsid tormivarju kalurid ning pidasid pidusid ja joominguid salapiiritusega hangeldajad (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 103, 2. sept. 1933. a.). Valige Mohni kaldal mõni kena piirkond mahaistumiseks ning merevaate nautimiseks ja silmade sulgedes suudate kindlasti hea fantaasia korral ette kujutada kiviklibu krudinat, rämedahäälseid käsklusi ja muid helisid, mis võisid siin möödunud aegadel kõlada, kui meremeeste paadid Mohnil randusid ja piiritusetünne paadilt kaldaliivale lükati.

Rahulik ja ujumiseks sobilik lõugas Soome-poolsel kaldal.
Rahulik ja ujumiseks sobilik lõugas Soome-poolsel kaldal.

Nüüdisajal leiab külastaja Mohni Keskmaal karastavaks supluseks meeldivaid soppe nii Soome kui ka Viinistu poolsel kaldal. Keskmaa kuldselt küütlevate liivadega luited on minevikus olnud tuulte meelevallas liikuvad ning justkui “vahast muljutud kaamel: ükskord küür ühes otsas, teinekord jälle teisel pool” (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 5, 13. jaan. 1937. a.). Tänapäeval siinsed luited enam kaamelitaoliselt küüru ei hüpita, sest tänu vohavatele kadakapõõsastele ja laiuvatele kukemarjapuhmastele on lahtist ja põgenemisaldist liiva vähem. Liivikutel kasvab õhuke samblakiht, üle mille viib kaitseks külastajate tallamise eest laudtee. Nii on lootust ära hoida liigset erosiooni. Sügavrohelised kukemarjataimed ning taamal kõrguv tuletorn pakuvad liivaväljadega läbisegi paiknedes meeldivat vaadet ning Mohni ilme on igati kaunis. Üldpilti rikuvad kahjuks küll hoolimatud ja looduskauged külastajad, kes endast prügi maha jätavad või siis suvalistesse paikadesse, sealhulgas tuleohtlikesse piirkondadesse, lõkkeasemeid rajavad. Tasub teadmiseks võtta, et ametlikult on Mohnil lõkketegemine keelatud. Kurvastav on, et ümbritsevasse loodusesse ükskõikselt suhtuvaid inimesi jagub paljudele Eesti saartele. Kindlasti on aga valdav mentaliteet võrreldes möödunud aastakümnetega paranenud ning loodetavasti jätkub areng positiivses suunas ka edaspidi.

Kuldsete liivaluidete vahele on peitunud kukemarjapuhmad.
Kuldsete liivaluidete vahele on peitunud kukemarjapuhmad.

Mohnil ei saa üle ega ümber ka arvukatest rändrahnudest: suurtest kividest on tuntuim Jaanitulekivi ning lahmakaid kivimürakaid on teisigi. Kivirohket saareosa on kutsutud pahaendelise nimega “Kuradipõld” (Maa Hääl: maarahva ajaleht, nr. 5, 13. jaan. 1937. a.). Lisaks jääb sadama ligidale kiviraidur Ado Koch’i kujundatud rahn, mis Mohnile saabujaid truu valvurina tervitab. Ega siin polegi enam muud, kui vahvat avastamist!

Liivikute liigse tallamise vältimiseks on Keskmaal laudtee.
Liivikute liigse tallamise vältimiseks on Keskmaal laudtee.
Jaga: