Eelmisel nädalal Kumari laiuga tutvudes veendusime, et suvi on saarte külastamiseks parim aeg: värskendavaid suplusi meres, telgis ööbimisi ja õdusaid lõkkeõhtuid on ütlemata mõnus pimedatel talveõhtutel tagantjärgi meenutada.

Kahjuks aga möödub meie laiuskraadidel suvi kui silmapilk. Mõnel aastal jääb lausa mulje, et suvi magas raskelt sisse ning kevadel ei jäänud muud üle, kui otse sügiseks üle minna. Parandamatu külmavaresena katsun alati Maarjamaa suvest viimast võtta ning võimalikult palju ringi matkata, et valmistuda talviseks apaatseks perioodiks ja talveunne suikumiseks, mil platseerun vabal ajal peamiselt toas ja neelan ahnelt ühe raamatu teise järel. Seetõttu täitun lapseliku rõõmuga iga kord, kui mul õnnestub ka talvisel ajal mõnd saart külastada, ilma et sealjuures sõrmed ja varbad kringliks külmuksid. Üks suurepärane talveretke võimalus avanes mul käesoleva aasta jaanuaris Salosaarele.

Salosaar. Foto: Maa-amet
Salosaar. Foto: Maa-amet

Salosaar, ka Salusaar või saja aasta tagustes allikates Sallo saar, on väike 11-hektarine saareke Peipsit ja Pihkvat ühendavas Lämmijärves. Saare omandas 2007. aastal Edgar Savisaare perefirma OÜ Fixor Holding, mistõttu on irvhambad soovitanud Salosaare Savisaareks ümber ristida. Saar on aga juba varemaltki tihtilugu omanikke vahetanud. Näiteks kuulutavad nii Tallinna Teataja (nr. 71, 28. märts 1913) kui ka Postimees (nr. 77, 3. aprill 1913), et “Sallo” saar Peipsi järves läheb 1. mail 1913. aastal hüpoteegivõla tõttu Tartu Rahukohtu oksjonil haamri alla. Wõru Teataja 10. märtsil 1921. aastal ilmunud numbrist leiame aga kuulutuse, mille kohaselt on Salosaar taas müügis. Ajaleht reklaamib saart kui sünnist suvituskohta, mis asub aurulaeva peatuskoha ligidal. Ilmselt on viimase all mõeldud Võõpsu asulat, mis oli tol ajal tähtis sadam ja keskus Tartu-Pihkva vahelisele laevaliiklusele.

Üle jäätunud järvejää terendab meie sihtmärk: asustamata saar
Üle jäätunud järvejää terendab meie sihtmärk: asustamata saar

Kuidas küll sellele väikesele maalapikesele pääseda? 28. juuli 1937. aasta Petseri Uudistest saame lugeda, et rahvapärimuse kohaselt on saar varemalt olnud palju suurem ning olnud mandrist eraldatud vaid kitsa nõo kaudu, kust oli võimalik jalgsi üle pääseda. Aegade vältel on aga lained kallast ohtrasti söönud ning nüüd voogab ahta kanali asemel veteväli. Seetõttu pääseb Salosaarele suvel paadiga, aga talvel näiteks ka uiskude või Soome kelguga.

Ka kalamehed otsivad jääväljadel puhuvate tuulte eest varju.
Ka kalamehed otsivad jääväljadel puhuvate tuulte eest varju.

Keset jaanuarikuist töist päeva juhtis matkakaaslasest kolleeg Kati mu tähelepanu ühe Eesti matkaettevõtte üritusele “Tõukekelgumatk asustamata saarele”. Jätkem siinjuures hetkeks kõrvale tõik, et olin juba ammu huvitatud tõukekelgumatka proovimisest, sest ilmselgelt köitis mu tähelepanu selle kuulutuse juures sõnapaar “asustamata saarele”. See oli otseloomulikult vesi saarehullu veskile. Nõnda siis kribasimegi end koos kolleegiga matkale kirja ning ühel päikeselisel jaanuari lõpu pühapäeval asusime teele.

Tõukekelgutajad lähenevad kõrge kaldaga Salosaarele
Tõukekelgutajad lähenevad kõrge kaldaga Salosaarele

Matk sai alguse Võõpsu sadamast, kus suurepärastest teadmistest pakatav giid matkagrupile ohutusnõudeid tutvustas ja tõukekelgud laiali jagas. Kuna käesoleva aasta algus oli oivaliste jääoludega, siis oli kelgul libisemine mööda külmataadi poolt kaanetatud Võhandu jõge igati nauditav kogemus. Jõudnud jõesuudmelt peegelsiledale Lämmijärvele, kohtasime teel Salosaarele palju kalureid, kellest nii mõnedki olid omale külmakaitseks nutikaid tuulevarjeid konstrueerinud. Päikesekullas sillerdava järvejää taustal paistis taamalt ka Venemaa territooriumile jääv kallas ning kõrvu kostis piirivalve hõljuki mürin.

Puude ladvad on tihedalt kormoranipesi täis tipitud.
Puude ladvad on tihedalt kormoranipesi täis tipitud.

Lähenesime Salosaarele kõrkjatest palistatud ja vastu Venemaad vaatavat kallast ning jätsime tõukekelgud järvejääle ootele, et minna maismaad uudistama. Saarel kostitas giid meid põnevate faktidega siinsest asutusloost. Nimelt on siin asunud kaluriperekonna talu, aga ka tuuleveski, restoran ja majakavahi majapidamine, sest saar on varemalt olnud tähtis paatide peatumiskoht. Saksa okupatsiooni aegu rajati siia ka kaitsekraave ja kindlustusi, mis lõppkokkuvõttes osutusid kasutuks, sest Nõukogude sõdurid ei rünnanud üle järve tulles, vaid hoopiski Petseri poolt.

Elu loomulik ringkäik
Elu loomulik ringkäik

Tol ajal oli Salosaar küllaltki lage, nagu võib veenduda ka ajaloolisi pilte vaadates (näiteks siin). Kaevikud ja talukoht on veel praegugi maastikus jälgitavad. Nüüdseks on saar märkimisväärselt võsasem ja metsasem, kuid puittaimestikku on asunud jõudsalt hävitama ennast saarel sisse seadnud kormoranikoloonia. Puude ladvad on tihedalt kormoranipesi täis pikitud ning sealt alla paisatud happelised väljaheited suretavad nii puid endid kui ka muud ümbritsevat taimestikku. Ühtlasi oli näha päris mitut oma maise teekonna lõpetanud kormorani, kelle elutud kehad olid okstesse takerdunult tontlikult rippuma jäänud.

Üks väheseid jälgi sellest, et kunagi on saarel olnud ka inimtegevus
Üks väheseid jälgi sellest, et kunagi on saarel olnud ka inimtegevus

Juba varemalt mainitud 1937. aasta Petseri Uudiste number kirjeldab Salosaart kui idüllilist kalakajakate ja soopartide pärusmaad, kus võib kohata ka täpikhuika (artiklis rahvapärase nimetusega vesivutt). Saarte uute asukate kormoranide kohta rääkis aga matkafirma giid veel seda, et nende sulestik ei ole märgumiskindel, mistõttu peavad nad pärast veest kala püüdmist tükk aega oksal laialisirutatud tiibadega istuma, kuni vesi tiibadelt ära nõrgub. Seda kuulates kangastus miskipärast silme ette pesunööril rippuv läbimärg saunalina - tiibu kuivatav kormoran võiks olla küllaltki vahva vaatepilt. Suvisel ajal saart külastades võib siin aga nende lindude väljaheidete tõttu õhus heljuda küllaltki hingematvad odöörid ning kahtlemata ei anna ka sääsed ja muud vereimejad matkalisele privaatsust. Seetõttu usun, et talvine aeg oli Salosaare külastamiseks küllaltki õige valik.

Olles küllaldaselt saarel ringi vaadanud ja pisut keha kinnitanud, asusime idakallast mööda tagasiteele. Nüüd tuli kohati ette nii sileda ja libeda jääga lõike, et mul ei jäänud muud üle, kui tõukamise asemel kelguga koos joosta. Nimelt olin kogenematusest ja teadmatusest jätnud “kassid” saabaste talla külge panemata, mistõttu väga libedal jääl polnud võimalik jalaga hoogu lükata ja seetõttu klassikalist tõukekelgusõitu teha ei saanud. Päikeseline ilm ja nägu jahutavad tuuleiilid hoidsid sellest hoolimata tuju hea ning viimane kilomeeter Võõpsu sadamani sai tehtud eriti hoogsat sõitu. Kokkuvõttes sai tõdetud, et põnevad pole ainult mere-, vaid ka järvesaared ning vahvaid elamusi saab ka talvistel külastustel. Soovin matkahuvilistele meeleolukaid avastusretki!

Jaga: