Elu esimese pesakasti meisterdasin ma valmis kümneaastaselt. See sai koduvahtra otsa naelutatud ja kuldnokk rõõmustas seal mind oma lauluga. 

Targast linnuraamatust leidsin huvitavad pesakastide joonised. Need, mis teistelegi lindudele koduks saada võivad. Seal oli ka kastike, mis vesipapile mõeldud ja kunagine noorus tuli kui ise minu juurde tagasi kui esimesed kastid valmis said meisterdatud. Nii olin noor ka veel üheksateistkümnendas elukevades kui papikastid valmis said ja nad sildade alla kinnitasin. Lahe mees keset lahedat maad olin siis kindlasti ja keset suurt sealset kevadet läksin oma linnukaste kontrollima.

Ronisin jälle sildade alla küll Joaveskil või Nõmmeveskil nagu suurel mehel midagi targemat teha polekski ja leidsingi tee oma talvises rõõmus ülesseatud pesakastide manu. Vahetevahel olid nad tühjad, kuid nii mõneski ka linavästriku või vesipapi pojad vastu vaatamas. Lahedad pesakastid uue moe järgi tõid kaduva nooruse tagasi. Ja kui pesakaste kontrollimas käisin, olingi lahe nooruk, mis siis, et juba kahekümne aastane. 

Lahemaa, 1991-1995. 


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!