Oihh! Sinine sähvatus. Mille peale ma nüüd astusin?

On juunikuu, aasta 2015. Minust vasakul lookleb leppade vahel jõgi, paremale jääb kaldajärsakul kasvav kuusepuu. Nii umbes saja-aastane. Selle juured ulatuvad jõekaldani ja koos samblavaibaga hoiavad kallast sisse varisemast. Jõevool on liivase kalda omatahtsi ümber kujundanud. Kunagi oli selle koha peal jõeäärne metsatee. Sambla ja hõreda heina vahelt turritavad välja mõned kuusejuured, vastu mida on hea varvast ära lüüa.

Seisan ühe koha peal paigal ja nuputan, mis sinine sähvatus see ikkagi oli. Tuleb meelde, et meie jõeäärte kõige sinisem lind on jäälind. Kas tõesti meie metsas? Aga miks mitte – liivane kaldaperv on olemas, jõgi on olemas. Hiilin tasapisi edasi, sinna, kus lepapuud kasvavad natuke tihedamalt ja jään ootama. Ehk tuleb tagasi.

Tuligi! Veerand tunni pärast. Eelmisest suuremast kaldavaringust on jõkke jäänud üks suurem puujuur, millest ulatub veest välja üks haru. Selle otsas istub JÄÄLIND! Esimest korda elus näen oma silmaga. On tõesti kena linnuke. Igaks juhuks ma ennast ei liiguta, internetist kunagi selle linnu tutvustust lugedes on kõrvade vahele kinni jäänud, et ta on väga arg lind. Jõuan märgata, et tal on noka vahel miskit, ja hirmsa kiirusega lendab koos sellega sinnasamasse liivaperve. Selge pilt – seal peab olema pesa.

Kodunt on selle kohani umbes 2 kilomeetrit. Ajan oma „hiinlase“ käima ja põristan jälle metsa. Täna tuleb päikeseline ilm. Paraku jääb hommikune päike metsa taha, jõekäärdu hakkab ta paistma alles pärast lõunat. Jätan rolleri kaugemale tihedamasse kuusevõssa ja saamhaaval, kogu aeg jala ette vaadates liigun jõele lähemale. Üks metsvint teeb kusagil õige lähedal hirmus kõva lärmi. Loodetavasti ei pahanda ta minuga.

Kunagi on vette varisenud suurem mulla-, liiva- ja heinakamarane tükk jõekallast. Selle seest kasvab välja paar leppa, moodustades paarimeetrise astangu. Sellest kohast jääb silma järgi hinnates pesakohani 7 – 8 meetrit. Noored lepad on lehes ja suhteliselt tihedad, see peaks mind küllaldaselt varjama.

Ronin astangu peale ja kükitan maha. Natuke on tuult. Ühe lepa oks kõigub tüütult täpselt objektiivi ees. Küünitan seda ära murdma, kui kusagilt kostab tasane metalne kriiks. Kangestun. Liiguvad ainult silmamunad. Näen. Minu lind on olemas. Istub jälle sama veest välja ulatuva juuretüki otsas ja kehitab õlgu. Neil ongi selline omane liigutus. Selle õlakehituse juurde käib ka tasane luksatus. Viuhh! Läks.

Saan oksa eest ära murtud ja sihin kaameraga seda juurikat. Ise mõtlen, et milline ma praegu teiselt kaldalt vaadates võiksin välja näha? Kas ma ikka olen piisavalt maskeeritud. Kahvaturoheline jope, mustad püksid, must müts … ai kurja – vanad valged tossud on täna jalga jäänud.

Head ja mugavad küll, aga rohelise heina seest väga hästi väljapaistvad. Sikutan heinatuusti varvaste peale, vast ei torka need tossud talle silma. Ja miks peab neid sääski siin nii palju olema, Offi ka ei võtnud kaasa. Homme olen targem. Tirin vaikselt jope kapuutsi üle mütsi, vähemalt ei saa sääsed kraevahele närima.

Kui olla tund aega kükitavas asendis, hakkavad jalad valusaks jääma. Aga lindu ikka veel pole. Seni saan kaameral natuke erinevaid seadeid proovida, krutin siit ja sealt, aga silmanurgast hoian pilku ka selle juurikal.

Ega see kaamera pole ju mingi profi tippklassi tegija. Parema jaoks ei jagunud raha. Nikoni poolkaader koos kolmesajase objektiiviga. Aga loodetavasti saab pildi tegemisega hakkama. Sihin läbi kaamera ikka seda juurt ja korraga istub see linnuke seal. Näen läbi kaamera teda. Plõks! Teine veel. Ära lendas … Langetan kaamera ja vaatan saagi tasakesi üle. Olemas!

Esimene pilt on natuke udune saanud, ju käsi värises. Kuna päike siia veel peale ei paista, on valgust natuke vähevõitu. Säriaega peab veel lühemaks saama. Aga teine pilt on trehvanud. Vähemalt on kodus midagi ette näidata. Muidu peab hakkama tõestama, et miks ma mitu tundi kusagil jõe ääres looderdan. Liigutan natuke jalgu, tasakesi, käega seda heinatuusti tossude peale venitades. Saan toetada selle koha, mille ladina keelset nime ma täpselt ei tea, vastu maad. Loodetavasti pole maapind ja hein liiga märjad, et pükse märjaks ei tee.

Lind saabus. Kala noka vahel. Mingi väike viidikas, sama pikk, kui linnu nokk. Aeglaselt proovin kaamera silma ette tõsta. Plõks! Lendas pessa. Selle aja peale ei peaks pojad veel koorunud olema, järelikult toidab hauduvat kaasat. Kohe peaks pesast uuesti välja lendama. Tuligi, istub juurika otsas, kehitab õlgu ja … ei lendagi minema. Hoopis supleb! Hüppas vette ja kohe tagasi oksa otsa. Raputab korra ja alles siis lendab minema.

Jäälinnu pesa olevat üks äraarvamata ropp koht. Kui kala jõest saada on, suudab ta kohale tassida rohkem saaki, kui emaslind ja hiljem ka pojad ära süüa jõuavad. Need toiduülejäägid jäävad aga sinna urgu ja hakkavad seal roiskuma.

Jäälind ise ei tee sellest erilist numbrit, muudki tassib kalu. Ju ta sedaviisi loputab ennast sellest roiskuva kala haisust. Kaasale toob ikka suuremaid, aga kui pojad kooruvad, hakkab väiksemaid poegade jaoks tooma. Siis hakkavad mõlemad vanemad kala püüdma. Kalade suuruse järgi saavat isegi hinnata, kui suured pojad juba on.

Hakkan ennast vaikselt liigutama, jalad ja selg on natuke kangeks jäänud. Aga kaks klõpsu on olemas! Hurraa!

Kui olin õhtul pildid arvutisse laadinud, ja Facebookis sõpradele näidanud, teatas üks tuttav, et tema on nüüd äraarvamata kade minu peale ja tulevikus enam minuga tegemist teha ei taha. Pani jutu lõppu silmapilgutava emotikoni. Nii hull see asi ikka pole ju. Eks ta lihtsalt lõõbib. Aga teine, üks naistuttav teatas appikarjuval toonil – tema tahab ka! Pilti tahab! Jäälinnust! Ei tahaks jäälinnu pesast küll turismiatraktsiooni teha. Aga hea küll, kui ta suudab hästi tasa olla, ja ennast kenasti maskeerida, no las ta siis tuleb.

Täna otsisin välja kevad-sügisesed matkasaapad, need on pruuni värvi ja vahest ei paista heina seest kontrastsena välja. Pakkisin ennast tuttava Passatisse ja sõitsime taas metsa. Auto jätsime veel kaugemale, kui mina eile oma rolleri, et automürinaga lindu mitte häirida.

Kui keegi oleks meid pealt näinud, oleks vist kõva suutäie naerda saanud – kaks täiskasvanud inimest hiilivad peaaegu kikivarvukil jõe ääres. Minu astangust mõni meeter ülesvoolu on teine, veidi madalam, aga ilma leppadeta aste. Seal on hein veidi kõrgem. Tuttaval oli pooleldi militaarne kaitseriietus selga pandud, sellega kannatab maapinnal natuke aega lebada küll. Panin ta kõhuli jõe kaldale, selle astangu peale, ise läksin mõne meetri pesakohast allavoolu ja heitsin kõrgema perve peale samuti kõhuli maha. Nii on vast mugavam, jalad ei jää valusaks.

Kõrvaltvaatajale võib selline asi nalja teha, kui kaks inimest lamavad jõe kaldal tund aega kõhuli, fotokad käes ja lihtsalt ootavad, et teha üks klõps. Ja lõpuks lind tuli. Teab, kas ta oli meid märganud, aga tundus selline väga ettevaatlik. Kuna me ennast ei liigutanud, siis loodetavasti ikka usaldas.

Olin kaamera seadistanud tasakesi pilti tegema. Vähemalt oli õpetusraamatus kirjas, et siis pole peegelkaamera kolks nii valju häälega. Sain paar kaadrit ikka võtta. Ka tuttav sai paar klõpsu ära teha. Tal on selline kompaktkaamera, millega saab ka hääletult pilti teha. Jäälind viis kala pessa ja lendas minema. Ootasime veel tunnikese, aga sel päeval lindu rohkem ei näinud. Äkki märkas meid. No las ajab oma linnuasju, hiilisime vaikselt minema. Muud päevatoimetamised hakkasid ka peale pressima.

Täna panin ennast paika veel mõne meetri võrra kaugemale, allavoolu. Seal on selline aste jõekaldas, kus saab ühe astangu serva peal istuda, jalad alumise astme peal ja on ruumi statiiv madalalt püsti panna. Sihtisin kaamera jälle selle juurika peale, ja jäin ootama.

Olin ennast täna vist paremini lepaokste vahele paigutanud, lind tuli mõne minutiga. Kaamera olin täna prooviks pannud sarivõtte peale. Sedasi saab selle riistaga teha 5 – 6 kaadrit sekundis. Pildi teravaks saamine võttis ka mõne hetke, aga „valangu“ peale lendas lind pessa kala viima. Mõne sekundi pärast tuli tagasi ja jäi oma oksa otsa istuma. Tulistasin. Ja sain pihta. Lind käis nimelt suplemas. Sellest seeriast sai enamvähem kasutuskõlbulikke kaadreid lausa neli. Endale meeldisid need kaadrid, kust lind veest välja oma oksa poole lendab. Minusuguse algaja fotohuvilise jaoks lausa suurepärane tulemus. Aga kaamera enda ekraani pealt ei sa pildist ikka täit aimu. Suurema, arvutiekraani peal on paremini näha, mis pildist välja tuli. Õhtul vaatan.

Kaks päeva pole olnud muude asjatoimetuste kõrval mahti oma jäälindu vaatama minna. Sai teine selle aja rahulikult oma elu elada. Selline algajale fotograafile modelliks olemine pole ju kerge, las lind ka puhkab närve. Muidu passivad siin kalda peal igasugused.

Sättisin ennast jälle paika esimesel päeval kükitatud astangu peale, taguotsa alla olin ettenägelikult võtnud ühe õhukese kunstnaha tüki. Et niiske maapind pükse märjaks ei teeks. Seal ma siis istusin, selg vastu lepa tüve, põlved lõua all ja kaamera põlvede peal. Jões minu kohal on üks jämedam puu, arvatavasti mõne kännu tipp. Paaril korral ilmus ka jäälind, tõi kala ära ja läks minema.

Vahel maandus ühe juurika peale, vahel selle kännu tippu. Sain mõne klõpsu ikka teha. Aga seni, kui lind uut kala püüdmas käis, sai veidi ka ringi vaadata. Kaamerast kahe meetri kaugusel ajasid kaks sitikat oma sitikaasju. Et ma neid täpselt ei tundnud, ei osanud ka arvata, kas neil on sellisel moel plaanis kolmas sitikas valmis meisterdada, või aitab üks sõber teist pärast karmi kõrtsiõhtut hommikul kodu poole.

Jõe vastaskaldal ajas üks musträstas omi asju, aga selleks et temast pilti saaks, peaks ma kaamerat pöörama, ja selline liigutamine võib jäälinnule häirivalt mõjuda. Selja taha lepa otsa lendas üks metsvint, ja kuna ta nii lähedal mulle oli, tundus tema laul lausa kõrvulukustava kisana.

Järsku jäi kõik vait. Kaugemal veel mõni lind laulis, aga läheduses oli hauavaikus. Sammud! Kes tuleb? Painutan kaela, et üle maapinna serva piiluda. Üks oma küla vanem mees tuleb, kepiga. Ahjaa, olin peaaegu unustanud, jõge mööda allavoolu mõnisada meetrit on tal ju mesitarud. Sain aru, et tema liikumise ajal linnuke ei tule ja tõstsin kaamera vana poole. Klõps. Teretasin. Vana kohkus koledasti, palju ei puudunud, et tema kepp oleks minu pealaega kohtunud. Siis hakkasime mõlemad naerma. Ronisin võsast välja, ringutasin ennast ja hakkasime vanaga juttu ajama, ise kaugemale lonkides. Selgus, et see sinine lind on seal igal aastal olnud. Ehk tuleb järgmisel aastal jälle.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta