Siniraag (Coracias garrulus) on putuktoiduline põllumajandusmaastike lind, kelle arvukus ja levila on intensiivse põllumajanduse tulemil vähenemas kõikjal. Suluspesitsejana ei ehita ta õõnsust ise, vaid kasutab teiste liikide poolt tehtuid ja ka inimeste paigaldatud pesakaste. Saaki varitseb siniraag sageli näiteks elektriliinilt maastikku jälgides.

Siniraale sobilike pesitsuspaikade ja toidu vähenemise on tinginud ka põllumaade söötijäämine, mistõttu hinnatakse hetkel Euroopa asurkonnaks 7000–10000 pesitsevat paari. Nende pesitsustingimuste parandamiseks on erinevates piirkondades ülesseatud kokku 7500 pesakasti, kuid levila põhjapoolses osas (sh Eestis) ei ole sellest kasu tõusnud.

Eestis oli siniraag tavaline põllumajandusmaastiku lind veel 1960. aastatel, viimased pesitsused on teada aastal 2010 Kagu-Eestist. Pärast Lõuna-Eesti siniraa asurkonna taandumist on Läti asurkond tänaseks liigi põhjapoolseim, kuid väheneb kiiresti ka seal – hetkel pesitseb 150 pesakastis 25–30 paari. Liigi levila keskmes asub Prantsusmaa, kus asurkond püsib stabiilsena. Läti ja Prantsusmaa siniraa asurkonda võrreldes püüti selgitada, mis sunnib liiki levila põhjapoolsetelt aladelt taanduma, kas põhjus on pesitsuspaikade puuduses või elupaiga kvaliteedi halvenemises.

Siniraa pesitsusalade toidurohkust uurides selgus, et Prantsusmaa põldudel oli liigile sobilikke putukaid oluliselt rohkem, sealjuures oli seal võrreldes viinamarjaistanduste ja viljapuuaedadega putukaid kaks korda rohkem heinamaadel ning söötis põldudel. Lätis oli siniraa toiduks olevaid putukaid päiksele avatud avamaastikel (raielangid, soojad liivased alad) rohkem kui männikutes. Pesakastide asustatus Prantsusmaal sõltus eelkõige pesakastide hulgast, mitte toidurohkusest; Lätis oli olukord aga vastupidi – määras toidurohkus, mitte pesakastide olemasolu.

Oluline on ka pesakasti seisund – Prantsusmaal eelistasid siniraad terveid ja kahjustusteta pesakaste sagedamini ning Lätis vahetasid linnud looduslikud õõnsused pesakastide vastu ilmselt nugiste eest parema kaitse eesmärgil. Sigimisele mõjus toidurohkus positiivselt mõlemas piirkonnas. Tulemused näitasid ka, et siniraad väldivad teineteise läheduses pesitsemist.

Kuna uuringu tulemustest nähtub, et põhjapoolse asurkonna käekäik sõltub eelkõige sobilikust toidubaasist, lõunapoolne aga pesitsuskohtadest, tuleks siniraa kaitsmisel lähtuda asukohast – Prantsusmaal on tõhus pesakastide lisamine, Lätis on lisaks pesakastide paigaldamisele, mis on pidurdanud liigi kadumist, vajalik taastada ja kaitsta sobilikku toitu pakkuvaid avamaastikke. Eesti näitel teame, et vaatamata pesakastide lisamisele asurkond hääbus.

Finch T, Branston C, Clewlow H, Dunning J, Franco AM, Račinskis E, Schwartz T, Butler SJ (2018). Context‐dependent conservation of the cavity‐nesting European Roller. Ibis. doi:10.1111/ibi.12650


Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi,

Siniraag - kadunud Eestist, kas peagi ka Lätist?
Jaga: