Mees, kes oma majaga jantis, tegi majas ja maja ümber vajalikku tööd. Kevad, mis maja ümber oma elu elas, oli siiski kahe silma hoomata. Seda tegin ma ikka õues olles.

Ühe aprillipäeva olin rohkem tubane, sest uus giidihooaeg oli kohe peatselt algamas. Minu juhuslik pilk vaatas korraks aknast välja. Seal akende taga kümnekonna sammu kaugusel oli sookurepaar vanade linaaukude kallastel oma kevadet võtmas.

Pulmapaar jalutas ümber linaaukude ja vaid mina üksi tundsin neist kahest rõõmu, kes kevadet tõid ja lõid.

Kolmekesi kevadet tunda, oli hea ja eriline tunne. Kolmekesi koos olla, oli veel parem tunne ja nii üks kevadine hetk peatuski vaid meie jaoks. Loo moraali otsisin tagantjärele ja leidsingi ta lõpuks üles.

Selleks oli harjumuspärane üksik otsija, kes kevadet leiab ja tagantjärele targaks saades. Tegin õieti, et kevadised hetked vaid endale üles otsisin ja mis siis, et sookurepaar mulle seekord appi tuli, ilma ise teadmata, et nad seda tegid. 

Kauksi, 1997.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!