Soosepa revolutsioon

EMSLi nõukogu liige ja blogi Memokraat asutaja DANIEL VAARIK vaatab suurlinna tagamaid ja uuselamurajoone, kuid ei leia seal ootuspärast kipsplaadi tuhmi kõla, masendust ja kurbust. Ta näeb hoopis võimalust kodanikuühiskonna vaikivaks revolutsiooniks.

Oleme harjunud kuulma, et põllupealsetes uusrajoonides lähevad asjad kella kuue suunas. Noored pered on seal laenulõksus, ehituskvaliteet on kehv, kanalisatsiooni pole, haljastust ka mitte, selle kõige tulemusel on majade hind radikaalselt kukkunud. Rääkimata transpordiprobleemidest ja sellest, et politsei ei ole ilmselt isegi su tänava nime kuulnud ega oska vajadusel appi tulla.

Ometi on võimalik, et 1990. ja 2000. aastate massiline uusrajoonidesse kolimine sisaldab endas ka midagi head. Näiteks on võimalik, et just seal sünnivad soodsad tingimused kodanikuühiskonna edasiseks arenguks. Inimeste ees on ühised ja suured probleemid ning kõige kergem või isegi ainus võimalus on need koos lahendada. Muud lihtsalt ei jää üle.

Uusrajoonid Lasnamäest hoolivamad

Kui see on nii, siis hakkab uusrajoonides arenema natuke hoolivam kooselamise kultuur kui näiteks Lasnamäel või Annelinnas. Kui see on nii, siis peaks sellel olema kaugem mõju vähemalt mõne tuhande inimese valikutele ning see hakkab vähehaaval mõju avaldama ka näiteks poliitikas. Kui see on tõesti nii, siis peaksime lähema 5-10 aasta jooksul nägema uusrajoonidest välja kasvamas natuke teistmoodi mõtlevaid kodanikuaktiviste ja miks mitte ka poliitikuid.

Idee kontrollimiseks võtsin ühendust paari tuttavaga, kes elavad “põllu peal”, ja uurisin üle. “Meil naabritel käib usin koostöö kõiges – lapsehoiuteenusest kuni muruniidukite laenutamiseni,” ütles üks. “Ja meie veame üksteise lapsi ja valvame neid, kui kedagi kodus pole,” ütles teine.

Ühel juhul oli kamba peale tee ära asfalteeritud, naabrivalve üles seatud. Paljusid töid telliti omaenda küla töötutelt, et nende peresid toetada.

Teisel juhul aidati erinevate töödega üksteist, näiteks tuldi appi kaevama ning “küla muttidel käivat pidev istikuvahetus”. Mida rohkem inimesed mõtlema jäid, seda rohkem leidsid nad sotsiaalse kapitali toimimise näiteid.

Kui teile tundub, et toodud näited on väheolulised, siis võib-olla olete üks neist, kes arvab, et iga revolutsioon toimub alati pauguga ja kõik muu on tühi-tähi. Tegelikult see nii pole.

Enamik revolutsioone on hiilivad ja kuigi vahel käib küll pauk, siis ikka alles pärast seda, kui on toimunud suur hulk sammsammulisi ettevalmistavaid protsesse.

Tõsi, on palju põhjusi näha valglinnastumise varjukülgi. Imelikesse põllupealsetesse rajoonidesse on juba aastakümneid kolitud USAs ja muudeski maailma kohtades ning me näeme teiste pealt õppides, et mõju on sellel nähtusel suur, kuid ühiskonna sotsiaalsele struktuurile pole see alati kasuks tulnud. Uuskommuunidesse kolitakse kokku lukustatud värava taha omasugustega marineerima ja tulemuseks on meeleheitel koduperenaised.

Meeleheitel koduperenaised

Rääkimata neist pehme võimuga lämmatavatest USA äärelinna emadest, kelle vastu protestisid juba 1950ndatel nende enda pojad ja hiljem ka tütred – trauma, mille lahtimõtestamisega tegeles näiteks film “Lendas üle käopesa” ja miks mitte ka näiteks “Süütud enesetapud”.

Jah, loomulikult oleksin ma võinud veel pikemaltki kirjutada, kuidas valglinnastumine on kole ja halb asi, sest miinuseid leiab selles palju. Kuid ükski asi pole ainult halb, inimene võib üllatada oma leidlikkusega rasketes oludes ja ma ei imestaks, kui valglinnastujad toovad oma kogemused uuel aastakümnel ühe tugevamalt meie kõigini, ning ma väga loodan, et see saab olema väga kasulik. Ma usun, et nad saavad hakkama.