See lugu juhtus, kui olin umbes 10. või 11. aastane. Kevadel, pärast lihavõttepühi tõi ema koju imeväikese seapõrsa. See oli tal põues ja istus seal üpris vagusi. Notsu mahtus kingakarpi ära. Põssa oli ikka nii tilluke, et ema sai ta sigalast päris tasuta. Talle öeldi veel, et vii see lastele mängida, ega ta elama küll ei jää. Kui vana ta oli, ei märganud ema sigalast küsida. Igatahes süüa see seahakatis ise veel ei mõistnud.

Söötsime Sirjega teda kordamööda lutipudelist. Õpetasime põrsa ajalehe peale oma häda tegema. Kas meile sattus eriti andekas põrsas või õpivadki sead kiiresti, ma ei tea.

Meie siga kasvas imekähku ja varsti oskas juba paksu toitu süüa. Isu oli seal hea ja matsutada oskas ikka oma nime vääriliselt. Kogu selle aja oli põrsas meil toas olnud ja kingakarp jäi juba väikseks.

Tegime karbil ühe otsa lahti, et Põssa sinna ära mahuks. Kui ema ei näinud, võtsime teda isegi ööseks voodisse kaissu.

Kevad edenes ka kiirelt ja tuli aeg viia meie Põssa lauta. Ema lasi vennal sinna aediku ehitada. Panime aedikusse palju põhku, et põrsal soojem oleks. Hommikuks oli meie rõngassaba aiast väljas ja magas rahulikult lamba kaisus.

Ema ja vend ehitasid sea aiale kõrgust muudkui juurde, aga hommikuks oli Põssa alati aiast väljas. Mismoodi ta seda tegi, jäigi saladuseks. Meie juuresolekul istus põrsas viisakalt oma aias ning ei teinud seda nägugi, et tahaks välja tulla. Lõpuks loobuti aia ehitamisest ja lubati seal vabalt laudas ringi liikuda.

Kevadest sai suvi ja kätte jõudis koolivaheaeg. Mangusime ema käest välja loa, et siga võiks vabalt õues jalutada. Lõbu oli laialt, sest Põssa jooksis nagu kutsikas meie sabas. Ju ta pidas meid omasugusteks või olime me Sirjega tema kari: mine võta kinni.

Heinaajaks taipas ta meiega juba heina kaarte vahel peitust mängida. Lausa hämmastav oli tema oskus jälgi ajada. Ta edestas sellel alal kõiki meil seni elanud koeri. Vähemalt meile tundus nii. Sai meelega siksakke peitmisteele tehtud. Põssa kõndis need kõik ilusti läbi, ise vaikselt röhkides. Ja mis rõõmukisa tema suust tuli, kui lõpuks meid üles leidis.

Elu oli vahva, täis seiklusi. Mäletan ka seda korda, kui mind saadeti poodi toitu tooma. Võtsin kuurist ratta ja läksin poodi paha aimamata. Jõudsin metsaäärset teed pidi sõites umbes naabrite majani. Järsku kuulsin meeleheitlikku seakisa ja ähkimist.

Tagasi vaadates nägin, et meie Põssa lidus mulle järgi. Olin sõitnud juba kilomeetri jagu küll maha ja mitte just aeglaselt, aga siga püsis ikka kenasti mul kannul. Vaene Põssa oli nii palju vaeva näinud.

Kui ma ratta kinni pidasin, istus põrsas ka maha ja lõõtsutas. Ta võhm oli täiesti otsas. Aga ma ei saanud ju ometi seaga alevisse poodi minna. Seal pole sea koht.

Pealegi olid naabritel kurjad koerad, kes ei olnud kunagi ketis. Targem oli koju tagasi minna. Panin Põssa pakiraamile ja vedru ta seljale ning sõitsin koju. Mul ei tulnud mõttessegi, et sigu nii ei veeta ja temaga võib seal midagi juhtuda. Ta oli ju loom, mitte mõni külapoiss, kes oskab ratta pakiraamil istuda.

Õnneks oli siga piisavalt väsinud, et siputama hakata, või nautis ta hoopis seda, et ei pidanud enam jooksma. Kodus sain ma ema käest kõva peapesu põrsa sandistamise eest. Ma pidin niiviisi sea neerud lahti põrutama ja teab mis kõik veel tegema. Lõpuks viskas ema mu kodukleidi kibuvitsapõõsale ja kupatas mind uuesti poodi.

Kui ma sealt ilma seata tagasi jõudsin, oli ema paha tuju ka lahtunud ja ta naeris Põssa üle. See traavis truult ümber põõsa ja püüdis mind meeleheitlikult põõsast välja kutsuda. Minu nägemine ajas ta hetkeks segadusse, et kuidas saan ma korraga kahes kohas olla. Siga oli põõsa peale visatud kleiti minuks pidanud. Siis jooksis ta mind rõõmukisaga tervitama.

Aeg läks, suvest sai sügis ja meie vaheaeg sai ka otsa. Põssa kolis tagasi lauta. Meie koolis käimisega lõppesid tema õues jalutamised. Lõpuks tuli ka lumi maha ning ema ja vend hakkasid rääkima, et meie sea aeg saab varsti otsa.

Alguses ma nutsin, võtsin seda kui reetmist. Mismoodi tulevad nad minu sea vastu kätt tõstma. Ma polnud terve suve jooksul kordagi mõelnud selle peale, mis lõpuga on minu ja Põssa sõprus.

Siis hakati seatapu juttu mulle söögi ette ja söögi peale rääkima. Lõpuks tuli mul sellega lihtsalt leppida ja alla anda. Õnneks olime Sirjega internaadis ja Põssa viimast päeva me ei näinudki.

Kuigi ma ei saanud Põssa heaks enam midagi teha, siis protesti märgiks ma kodus liha kuni kevadeni ei söönud. Siis sai sealiha lõpuks otsa. Ega mind ei sunnitud ka. Ju kodused said aru ja austasid mu tundeid.

Meil oli ka peale Põssat veel teisigi sigu. Need kõik olid nimetud sead ja sõbraks ei saanud ma enam ühegagi. See oli küllaltki valus õppetund, et taibata, sead ei sobi lemmikloomaks (Sobivad küll, mõtleme kasvõi kuulsale imeseale Estherile) ja milleks neid tegelikult peetakse.

Aga ma mäletan siiani Põssat ja seda suve temaga. Nüüd, täiskasvanuna Põssale mõeldes, lähevad millegi pärast mul ikka silmad märjaks. Kahju on temast.  Aga suvi Põssaga oli imeilus ja tasub meenutamist. 


Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!