irkliga kohtusin ma kevadel. Nüüd, sügisel, oleme jälle tunnistajaks omavahelisele kokkusaamisele. Sellesse sügisesse jäi palju, nii kummikute otsimine, kui ka möödunud suve mälestamine.

Kui need tegevused kõik tehtud, oli käes hetk nautida täies elujõus sügist. Aeg on paras, et edasi astuda ja nii leian ennast keset metsa. See Lobi rannaküla lähedane rannamets oli suur ja lai. Kuid õhtuks pidin uuesti Sirkli ukse taha jõudma, sealt kus hommikul alustasime.

Minu kevadel leitud uus sõber elas Võsul ja läks randa lanti loopima. Mina läksin oma metsaretkele ja praegust aastaaega nautisime mõlemad.

See retk tuli minu jaoks huvitav. Uus mets oma talve ootavate puudega tundus pealtnäha elutu ja vaikne, kuni ühe suure kuuse alt leidsin kaks unist kährikkoera. Nad olid rasvas ja täissöönud ning põõnasid kõrvuti. Lõpuks nad ärkasid ja peale väikest hämmastust läksid metsa all oma teed.

Ehk võibolla otsima sedasama, mida mina ja Sirkel tegime. Nad olid paksud ja täissöönud ja unised. Nii nagu kährikud sügisel peavadki olema. Minu vaikuses kulgenud retk oli ehk sel aastal sügise alguseks. Leitud kaks unist kährikut tundusid pigem kevadise mälestusena.

Loomad läksid ja läksid metsa all edasi, kuni kadusid silmapiirilt. Ometi oli saabunud esimeste öökülmade aeg, kuid mulle meenus kevad. Need kaks unisevõitu kährikkoera, meenutasid mulle kevadet. Oma osa selle päeva tunnetusest sain ka käesolevast sügisest ja ühest mehestki. Ja see kõik oli väärt ühte käiku mere äärde.

12.10.1991, Võsu-Lobi.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta