Minu kodukandi metsavaht oli juba noorusest saati olnud kõva pakumeister. Selline, kes mootorsae ja veel mõne vajaliku riistapuu abil oskas puupakust pesapaku valmis meisterdada. Nooruse pesapakud jäid tal üha kaugemasse minevikku. Minus leidis metsavahist mees hea õpilase.

Nii valmisid mul endal esimesed pakud iseseisvalt. Peagi tulid oodatud külalised, kodukakud, või kosklapaar, harva sõtkas või oravgi. Nii kuidas uus pakumeister sündis - pakk paku haaval, nii sündisid ka jutud pakkudest ja nende üürilistest.

Minu õpetaja lõpetas oma pakulood jutuga, kuidas ükskord nugis oma pojad oli pesapakku sünnitanud. Pesapaku katus, mis lahti pealt käis, avanes ja neli väikest nugisepoega vaatasid meistrile vastu. Katus pandi tagasi sinna, kus ta pidi olema. See lugu jäi ootama ärarääkimist. Lugu nugisest ja pakust ootas ligi kümme aastat, kuni mina hea õpilasena tema omanikuks sain lõpuks.

Neeruti, 1988.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!