See elust ja armastusest sündinud väike lugu sündis mõisapargis. Tõrude kukkumine tähistas sügise keskpaika ja minust sai tõrukorjaja, kes sügislehtede vahelt neid talveks pasknääride jaoks kokku korjas.

Tegin seda ikka ja jälle üksipäini. Keegi ei tulnud küsima, et miks siis?

Lisa otsisin pargis endas. Leidsin vahel ka sõnu lisaks oma eluraamatu esimestele lehekülgedele. Esimest korda nägin mõisapoe juurde käima hakanud metsavahti just ühel tõrukorjamise päeval.

Lüheldane ja ehk pisut ka üksildane, vaatas ta mind hetkeks ja kadus alleed mööda mägisele teele.

Järgmisel korral olin jälle tõrude korjamisega ametis. Metsavaht peatus taas ja ma läksin temalt sõnu otsima ja küsima.

Mees küsis küsimuse sügise saladuse kohta, et miks ma tõrusid korjan?

Saanud minult vastuse, peatus mees taas ja peanoogutusega andis ise mulle mõista, et ta on kõigest aru saanud. Alanud sõprus oligi see, mis ma tollest sügisest suuresti leidsin. Ja kui metsavahist mees talvel pasknääride ja tõrude järele küsis, siis sain alles ise ka aru, et see sõprus ei saanud talvekülma võetud.

Elu suurima sõpruse lugu nägi enda sügist alles kolmkümmendkolm aastat hiljem. Ja siis polnud ma enam tõrukorjaja, vaid see, kes ühest mehest palju õnne ja sõnu leidnud oli.

Neeruti, 1983-2016.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid