Poisikese rõõmuks sai mõisapark ja hakikisa. Lind, kes vanadest puuõõnsustega parkidest lugu peab ja vanu hooneid armastab.

Poisirõõmuks nad said ja seda oma ilusa kõnniga, mida igaüks võiks proovida järele teha. Lummav hakikõnd sai vabade hetkede osaks. Siia maani ei saa ma aru, miks neid ikka ainiti vaatamas käisin.

Ehk annaks arutlust see elegantse kõnniga lind ise, kui ta inimkeeles rääkida oskaks. Poiss, kes hakikeelest varakult aru saama hakkas, olin ma siis juba kindlasti. Ja miks hakk räägib nii palju, seda võib ju aimata. Alati on tal midagi teistele öelda või endaga arutada. Seda saadab ilus kõnnak, mis mindki varakult hakikeeles rääkima õpetas. 

Neeruti, 1982.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid