Tamera ökoküla on eksperiment eesmärgiga leida lahendusi globaalsetele probleemidele ja töötada välja uus rahukultuuril põhinev tulevikumudel. Keskkonnaprobleeme nähakse siin inimese sisekriisi peegeldusena, ja seega peitub ka kriisi lahendamise võti inimestes endis ja nende suhtes ümbritsevaga.

Rongitee Lissabonist paarsada kilomeetrit lõunapool asuvasse Tamera ökokülla lookleb paralleelselt ookeaniga. Kaunid ookeanivaated vahelduvad mahajäetud maastikega. Tamera paikneb paarkümmend kilomeetrit Atlandi ookeanist sisemaa poole, lähim rongijaam asub 25 kilomeetri kaugusel Funcheiras ja kombekohaselt saadetakse külalistele väikese tasu eest auto vastu.

Ehkki asume keset Lõuna-Portugali, saab nii autojuhi kui enamuse kogukonnaliikmetega rääkida saksa keeles. See viitab kogukonna päritolule – raviva biotoobi loomise idee pärineb 1978. aastast kolmelt saksa visionäärilt: sotsioloogilt ja psühholoogilt Dieter Duhm’ilt, teoloogilt ja rahuaktivistilt Sabine Lichtenfels’ilt ja füüsik Charly Rainer Ehrenpreis’ilt.

Esialgu tehti kooselu-eksperimente Saksamaal, kus asutati muuhulgas ka ZEGG’i ökokogukond, kuid kui 1990ndate alguses hakati kogukondlasi vabaarmastuse praktiseerimise pärast sektina taga kiusama, otsustati Saksamaalt lahkuda. 1995. aastal leiti Lõuna-Portugalis Alentejo maakonnas sobiv 134 hektariline maatükk ja nii algaski projekti uus, Tamera faas.

Olin Tameras kaheks nädalaks, et teha uurimistööd oma jätkusuutlikke arengumudeleid uuriva doktoritöö jaoks, tutvuda Tamera eluviisiga ja osaleda Global Ecovillage Network’i konverentsil. Jõudsin kohale juuni viimase päeva õhtul ja tõdesin, et Tameras on vaikne. Vaikne on terves Alentejo maakonnas, kus inimeste väljavool on hiiliva kõrbestumise kõrval viimaste aastakümmete suurimaks probleemiks. Enne 1940ndaid oli tegu viljaka ja asustatud piirkonnaga, siis aga võeti talumeestelt maad, et Hispaania kodusõja jaoks massiliselt vilja kasvatada.

Sõja lõppedes polnud enam suuremahulist viljakasvatust vaja, talupidajad olid aga linnadesse rännanud ja talveperioodil rohkelt sadav vihmavesi hakkas sööti jäänud viljakat pinnast ookeani uhtuma. Selle tulemusel on ala kõrbeks muutumas, külad välja suremas ja toit on vaatamata heale kliimale imporditud. Kohalik omavalitsus lootis kiiresti kasvavate eukalüptisalude istutamisega olukorda parandada, kuid paraku on eukalüptipuudel sügavad juured, mis kuivatavad pinnast ja joovad teiste taimede eest vee ära, mistõttu olukord hoopis halvenes.

Ehkki esialgu tekitas sakslaste kogukonna ilmumine kohalikes küsimusi, on kasvava kogukonnaga kaasnev positiivne mõju ilmselge ja Portugali meedia kajastab Tamerat peamiselt piirkonna elustaja ning uue lootuse andjana. 2008. aastal hakati Tameras permakultuuri eksperdi Sepp Holzeri juhendamisel rajama paisjärvi, et talveperioodil maha sadavat vihma kuivaks suveks säilitada.

Sel moel püütakse elustada ka kõrbestumise ja eukalüptide pealetungiga seoses kuivama hakanud korgipuid, mille kasvatamisel on Portugalis pikk traditsioon. Tänaseks on Tameras loodud paisjärvede süsteem, mis on põhjaveetaset  oluliselt tõstnud ja tekitanud uue allikatesüsteemi.

Järvekallastele rajatud astmikaedades vahelduvad Tootsi peenrad, kus kasvavad koos lilled, juurviljad, maitsetaimed, päikest varjavad päevalilled ja viljapuud. Tamerast on kujunenud Alentejo roheline oaas. Paisjärvede süsteemi loomisega on Tameral õnnestunud näidata, et piirkonna probleemiks pole veepuudus, vaid inimtegevuse laastav mõju, mida on võimalik ümber pöörata. Sellega on Tamera pälvinud kohaliku omavalitsuse ja valitsuse heakskiidu. Soodsat suhtumist on kogukonna edasiseks arendamiseks tõepoolest tarvis.

Erinevad perspektiivid

Saabusin Tamerasse külalisena ja esimesed paar päeva veetsingi külaliskeskuses. Kohtusin peamiselt teiste külaliste ja praktikantidega ning töötasin köögis ja permakultuuriaias. Praktikantideks nimetatakse enam kui neljaks nädalaks Tamerasse tulnud inimesi, kes soovivad saada sügavamat sissevaadet kogukonna maailmavaatesse ja eluviisi. Päeva esimesel poolel töötavad nad koos erinevates valdkondades tegutsevate kogukonnaliikmetega, päeva teises pooles aga õpivad tundma kogukonna põhimõtteid ja jagavad foorumil oma mõtteid ja kogemusi.

Foto autor KAIDI TAMM.

Kogukonna püsiasukaid nimetatakse Tameras kaastöötajateks, neid elab ja kohtab külaliskeskuses suhteliselt vähe. Külalistel palutakse ilma kohaliku saatjata erinevatesse asundustesse mitte sisse astuda, et kohalike töö- ja elurütmi mitte häirida – arvestades suurt külaliste hulka on see palve arusaadav. Nii piirdungi esimestel päevadel kindla trajektooriga jalutuskäikudega – ümber suure järve ja kuni uue rajatava paisjärveni.

Soovides näha Tamera eluviisi ja tegevusi pisut lähemalt ning vestelda erinevates valdkondades tegutsevate elanikega, saan külastuskeskusest erinevate tegevusvaldkondade juhtide e-mailid ja lepin kokku rea kohtumisi. Mitteametlikum viis kogukonnaliikmeid tundma õppida on osalemine igal pühapäeval toimuval üldkogunemisel, kus keegi liikmetest peab kõne, üheskoos lauldakse ja vahetatakse uudiseid. Kogunemisele järgneva ühise söömaaja käigus on hea uusi tutvusi sõlmida.

Perspektiivierinevus, millest lähtuvalt külalised, praktikandid ja kaastöötajad Tamerat näevad ja kirjeldavad, on suur. Külalised ja praktikandid räägivad Tamerast pigem kui vaba armastuse praktiseerimise keskusest, sel teemal peetakse vestlusi nii köögitoimkonnas, ühistelgis kui söögipauside ajal. Kiiresti saab selgeks, et paljud külastajad saabuvad Tamerasse seksuaalsusega seotud ootuste ja lootustega ning selle kõrvalt kogukonna muude eesmärkide jaoks tähelepanu eriti ei jagu.

Vabaarmastusest rääkides peavad kohalikud silmas seksuaalsuse stereotüüpidest vabastamist ning aususe ja usalduse taasloomist partnerite vahel, mis ei pruugi sugugi tähendada paljude partneritega seksuaalsuhtesse astumist. Püsiasukad on seksuaalsuse teemad enda jaoks läbi uurinud ja nende jaoks asuvad prioriteedid mujal, Tamerat kirjeldatakse kui rahuuurimiskeskust, ravivat akupunktuuripunkti ja usalduse kasvuhoonet.

Foto autor KAIDI TAMM.

Oma kogukonna erijoontena toovad kogukonnaliikmed välja toetumist aastakümnetepikkusele rahu- ja kogukonnauuringute kogemustepagasile. Uurimine tähendab siin eelkõige sisemist uurimistööd, leidmaks ja lahendamaks takistusi rahumeelse ning vägivallatu kooselu ees. Kogukonnas elamist nähakse inimeste ravimisel olulise hõlbustava ja toetava vahendina. Sellest lähtuvalt on ka keskne vahend läbipaistvuse ja usalduseni jõudmisel Tamera kogukonnaliikmete vahel grupimeetod – foorum.

Foorumit kasutatakse usalduse ja aususe taasloomiseks, enda ja üksteise aktsepteerima õppimiseks. Selle läbiviimisel on oluline, et osalised mõistaksid: probleemid, mida nad kogevad, on universaalsed; hirmu, armukadedust jms kogevad miljonid inimesed. Selline arusaam loob inimese ja probleemi vahele vajaliku distantsi ning hõlbustab nii kõneisikul kui kogu grupil vastavast probleemist lahtilaskmist.

Tegevuse tuumvaldkondadena tuuakse välja rahuharidust ja poliitilist tööd, alternatiivsete energiaallikate rakenduste arendamist ning veemaastiku loomise kaudu ala bioloogilise mitmekesisuse taastamist. Lähtutakse seisukohast, et kui tahame rahu maa peal, tuleb meil selgeks saada, mida rahu õigupoolest tähendab ja kuidas võiks välja näha maailm, milles kõigil inimestel oleks piisavalt toitu, kus lapsed ja loomad usaldavad jälle täiskasvanuid ja milles konfliktid ei vii enam vägivallani, vaid leiavad lahenduse arukust ja kaastunnet kasutades. Allasurumine, eitamine ja varjamine toob kaasa blokeeringuid, loob haigusi ja probleeme.

Väga sageli toimub see armastuse ja seksuaalsuse vallas, mistõttu selle teemaga avameelselt tegelemist Tameras oluliseks peetaksegi. Leitakse, et maailmas ei saa olla rahu, kuni mehe ja naise vahel on sõda, millest lähtuvad usaldamatus ja vägivald levivad üksikisikutest laiemasse maailma.

Tamera täna

Täna elab ja töötab kogukonnas ligi 160 inimest, kellest 100 on kaastöötajad, keskeltläbi 40 praktikandid (see muutub aastaaja lõikes) ja 20 lühiajalised külalised. Kuni 2006. aastani oli Tamera valdavalt saksakeelne, ka täna on saksa keel valdav, ehkki viimase viie aastaga on inglise ja portugali keele osakaal jõudsalt kasvanud. Elatakse neljas suuremas keskuses: külaliskeskuses, hooldus- ja ehituskülas, poliitilises keskuses ja päikesetehnoloogia arendamise külas. Lisaks on oma elamispiirkond ka lastel, teismelistel ja kunstnikel.

Foto autor KAIDI TAMM.

Projekti fookuses on algusest peale olnud maailmavaateline ja sotsiaalne külg, mis on taganud kogukonna koospüsimise ja jõudsa kasvu. Ökoloogiline aspekt on tähtsamaks muutunud viimastel aastatel ja majandusmudel pärineb teadusest: end nähakse väärt uurimisprojektina, mida peaks rahastatama väljastpoolt. Kui annetustest ja korraldatud kursuste tasudest ei piisa püsikulude katmiseks, tuleb liikmetel puuduv raha leida. Vajadusel on kaastöötajad talveperioodil paariks kuuks palgatööle läinud. Majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamine on alles viimasel ajal teemaks tõusnud.

Olme ja infrastruktuur on väga lihtsad. Enamasti elatakse senini telkides ja karavanides, mida kliima ka soosib. Ühised on nii kompostkäimlad kui pesemisruumid (külastuskeskuses küll meestele ja naistele eraldi). Hooneid pole küll Tameras veel kuigi palju, aga heaks näiteks Tamera arhitektuurist on kogukonnakeskuse hoone ehk Aula, mis on ühtlasi Ibeeria poolsaare suurim põhuehitis.

Hoonete rajamine seisab muuhulgas ka ehitusloa puudumise taga. Kõik hooned, mis Tameras tänase seisuga asuvad, on koos ala detailplaneeringuga veel Portugali valitsuses kooskõlastamisel.

Ökoloogilise küljega hakati aktiivsemalt tegelema alles 2008. aastal. Siis algas permakultuuri põhimõtteid silmas pidades (pais)järvemaastiku rajamine, et talveperioodil maha sadavat vett kuivaks suveks säilitada. Järvedega koos alustati ka permakultuuri aedade rajamist ja viljapuude istutamist. Toidu ostmine supermarketitest lõpetati alles 2010. aastal, mil toitu hakati sisse ostma kohalikelt talunikelt. Alles kujunevate aedade toel suudetakse end toita vaid paari suvekuu jooksul ligi 30% ulatuses, kuid see protsent on iga aastaga suurenemas.

Päikeseenergia kasutusvõimaluste uurimiseks on Tameras terve paarikümne kaastöötajaga asundus. Eesmärgiks on detsentraliseeritud ja iseseisva energiatehnoloogia arendamine, mis oleks sõltumatu kesksetest energiasüsteemidest ja mida saaks võimalikult lihtsalt ja soodsalt hakata kasutama maailma kriisikolletes, kus on piisavalt päikesevalgust – näiteks Lähis-Idas, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas.

Välja on töötatud mitmeid põnevaid ja suure potentsiaaliga tehnoloogiaid, kuid arendustegevus alles käib ja tehnikat ei kasutata esialgu mujal kui vaid oma tarbeks. Senini on päikeseenergial ja biogaasil põhinevad tehnoloogiad, mis võimaldavad teha süüa, pumbata vett ja säilitada toitu, veel arendusjärgus ja neid testitakse päikeseenergia arendamise külas suveköögis.

„Autarkia“ on sõna, mida sageli kohalikega kõneldes kuulsin, aga mille saavutamiseni Tameras veel aega kulub.

Foto autor KAIDI TAMM.

Poliitilisus ei tähenda Tameras soovi sekkuda igapäevapoliitikasse, vaid soovi muuta kogu ühiskonnasüsteemi. Poliitilise visiooni juurde kuulub ka see, et erinevatest kultuuridest pärit mehed ja naised töötavad koos, et toetada uute, jätkusuutlike ühiskondlike süsteemide teket.

Tamera toetab kriisipiirkondadest, eeskätt Iisraeli-Palestiina konfliktipiirkonnast ja Kolumbias asuvast rahukülast San José de Apartadó-st pärit inimeste osalemist rahutreeningutel, kuna muul moel poleks neil inimestel võimalik Tamerasse sõita. Nende kursuste eesmärk on ekspertidelt ja üksteiselt õppida, et siis naasta oma riikidesse ja kasutada kogetut autonoomsete kogukondade loomiseks kodupaigus.

Vagivalla maatriksilt elu maatriksile

Tamera maailmavaade on holistlik: mis on meist väljas, see on ka meie sees ja mis on sees, see on ka väljas. Seetõttu nähakse ka keskkonnakriisi ravimise võtit inimeses endas ja tema suhtumise muutumises ümbritsevasse. Leitakse, et ravides inimkond terveks hirmust ja vägivallast, laheneb ka keskkonnakriis. Need muutused, mida me maailmas näha soovime, peame esmalt endas realiseerima.

Ravimise esmane tingimus on vägivalla maatriksis kaduma läinud usalduse taastamine. Meie ajastu suurima väljakutsena nähakse tervendavate elukeskkondade (ravivate biotoopide) loomist, milles oleks võimalik inimestevahelise, inimeste ja loomade vahelise ning inimeste ja muu loodu vahelise usalduse taastamine. Üleminek vägivalla maatriksilt elu maatriksile peaks toimuma mitte olemasolevaga võideldes või väikseid reforme tehes, vaid arendades ja tutvustades uut, alternatiivset mudelit.

Foto autor KAIDI TAMM.

Muutuse elluviimiseks on vajalikud inimeste grupid, kes elavad usalduses, teevad jätkusuutlikul moel loodusega koostööd, osalevad poliitilises töös ja tegelevad aktiivselt oma sisemaailma korrastamisega. Üheskoos luuakse elamistingimused, milles saab võimalikuks vana süsteemi uue vastu väljavahetamine – uus, elu mudel, mille abil nad lahendavad omavahelised konfliktid, aitab muuta ka tervet ühiskonda, tervikut. Tameras nähakse, et planeedi päästmise lootus lasub sellistel väikestel pilootmudelitel.

Tamera loodab olla üks neist usalduse kasvuhoonetest, rahuhariduskeskustest ja uue kultuuri katseväljadest. Enda ees nähakse suurt ülesannet – teenida maailma, olles inspiratsiooniks ja keskuseks ülemaailmsele rahukeskuste võrgustikule, mis aitaks tervendava akupunktuuripunktina levitada usaldusel põhinevat rahukultuuri üle maailma.

Usutakse, et teistel inimgruppidel on hulga lihtsam ja kiirem uutel põhimõtetel baseeruvaid kogukondi luua tänu sellele, et Tameras on sellist tööd juba tehtud. Samas mööndakse varmalt, et valmislahendusi ja vastuseid veel pole – eksperiment nende leidmiseks veel kestab.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta