See lugu juhtus siis, kui vahetasin elukutset. Minu vana töökoht likvideeriti ja mulle leiti uus koht raudteel, kuid teises jaamas. Sisse elamine läks üle kivide ja kändude, aga ma sain ikka hakkama. Ajaga tuli ka vilumus. Jaamakorraldaja ülesannete alla käis töö puldi taga ja ka reisijatele rongipiletite müük. See viimane oli mulle aga eriti vastumeelne. Millegipärast kartsin ma tööd rahaga. Õnneks mul mingeid suuri apsakaid aga ei juhtunud.

Väikese koha eripära oli aga see, et kõiksugused asjamehed käisid tiiru ära ja vaatasid uue inimese üle. Oh seda kommenteerimist siis pärast! Kellele ei meeldinud su riided, kellele jälle välimus. Mõni tuli lihtsalt läbi kassaluugi uue inimesega juttu ajama.

Ühel õhtul vajus jaama ooteruumi sisse natuke joomane ja lõbus seltskond. Ilmselt tuldi mingilt peolt. Piletid osteti Tallinnasse. Lärmati ja tehti nalja. Lõpuks siirduti sõbralikult kõik koos viimase rongi peale. Mõtlesin, et nüüd on rahu majas ja varsti saan ootesaali ukse ööseks lukku panna.

Ilmselgelt ma rõõmustasin liiga vara. Üks härra leidis, et temal on vaja tingimata tagasi tulla, et minuga veel vestelda. Ülevas meeleolus ei saanud ta kuidagi aru, et see mulle ei meeldinud. Nii ta seal kassaluugi taga muudkui jutustas mulle peaaegu pool oma eluloost ära. Püüdsin teda viisakalt minema saata, aga ta ei mõistnud seda.

Lõpuks hakkas veel mind meelitama sellega, et olevat meremees. Teatasin ükskõikselt, et mis sellest siis ikka. Mina olen jälle raudteelane ja kõik on ausad ametid. Seepeale hakkas ta uhkustama, et on laeva kapten. Mina pidasin siiani kõiki kapteneid väga soliidseteks ja hästi tarkadeks inimesteks, kes sedasi oma ametiga ei kelgi ka joonud peaga mitte. Nähvasin kohe vastu, et usun ma jah seda juttu küll. Sel juhul olen mina baleriin.

Härra teisel pool kassaluuki mõõtis mind pika pilguga, kas ikka näen baleriini moodi välja. Ta näis solvunud olema, et ma julgesin kahelda tema sõnades. Võib-olla käis see talle isegi au pihta. Ma ei tea. Ega enam pikka juttu ei tehtud ning varsti ta lahkus, soovides mulle head ööd ja nimetades mind proua baleriiniks. Panin jaama uksed lukku ja selleks korraks oli rahu majas. Mitu kuud ma ei näinud seda isehakanud kaptenit. Vähemalt ma pidasin teda selleks. Suutsin isegi kogu loo unustada.

Aga ühel tuisusel hommikul töölt koju minnes tuli mulle vastu kapteni vormis härra ja tervitas mind lausega: ”Tere hommikust, proua baleriin!”. Teadsin paugupealt, kes see mees oli ja miks oli selline tervitus. Uuesti meenus ka kogu see lugu. Ju mu sõnad olid tallegi mõjunud ning seega olin talle meelde jäänud. Muidu ei oleks mind nii tervitatud. Tundsin, kuidas mul vaatamata külmale ilmale järsku palav hakkas. Kogu ta jutt oli tõsi, ainult mina ei uskunud seda. Pidasin tema juttu tookord joonud inimese rumalaks kelkimiseks. Ega siis mingi ime ei olnud, et inimene solvus. Teretasin viisakalt vastu ja tegin kähku minekut. Mul oli korraga kole kiire koju.

Rohkem pole ma kaptenihärrat näinud ja hea ongi. Lugu jäi aga meelde ja nüüd ajab see veel mind ainult naerma. Olgugi, et sellest on kõvasti aega mööda läinud.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta