Minu mõisavanaema kuldne suu oli kui uks minevikku. Mina vaatasin sel ajal juba sageli taeva poole nagu ühele hakkajale ornitoloogile kohane on. Vanaema teadis seda ja rääkis mulle mõned linnulood.

Kurepesa lugu oli esimene säärane. Kunagi oli nende pesa hoopis teises kohas, pargis suure lehise otsas. Seda siis kui toonekured üldse Eestimaale tulid. Järgmiseks korraks oli mul küsimus kaasa võetud: et millal kured siis tulid üldse?

Nad tulidki vanaema mäletamise järgi kolme suure lainena ja juba enne suurt sõda, aastatel 1936-1939. Enne seda aega oli Valge-toonekurg Eestimaal haruldane nähtus.

Kuid neil aastatel nad tulidki ja kohe suurte hordidenaa. Tulid heinamaadele ja põldudele ja sageli ka inimelamute lähedusse. Mõned ajasid nad püssipaukudega minema, teised jätsid rahusse. Sellal siis algaski Eestimaal toonekurgede ajastu, mis kestab siiamaani.

Tähtsa aastanumbri teada saanud mõisalaps on siiamaani vanaemale tänulik selle teadmise eest. Ja see oli üldse esimene tähtis aastanumber, mis mul kirja sai pandud. Säärane kureajaloo hõnguline.

Neeruti, 1983.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!