See lugu juhtus eelmise sajandi üheksakümnendatel, kui sai ühikast välja kolitud oma kaua oodatud korterisse. Isegi meie kolimine oli naljakas. Kuna tulime ühikast, ei saanudki meil olla palju asju. Kõik mahtus ühte autokasti ilusti ära ja jäi veel ruumi ülegi. 

Kolisin raudteelaste majja. Sealgi oli ees tuttavaid ja töökaaslasi, kes mind tundsid. Mis on aga inimestele huvitavamaks ajaviiteks?

Muidugi oli selleks vaatamine, kuidas tuttavad kolivad. Siis saab oma uudishimu rahuldada ja näeb täpselt ära, kui jõukas keegi on. Meil oli aga nii vähe asju, et ei saanud vaatama hakatagi, kui juba oligi üritus lõppenud.

Pärast üks töökaaslane veel küsis, kuidas mul nii vähe asju on. Ega ju ühika kaheteistkümne ruutmeetri pealt ei saagi suurt kraami tuua.

Kuna meil endil meest majas polnud, sai kutsutud maalt vend appi mööblit kokku panema. Meie elamine asus kümnendal korrusel ja aknast paistis kogu Õismäe ilusti ära. Tütre toast paistis Toompea ja vanalinn.

Esialgu oli ikka imetlemist ja vaatamist kuhjaga. Polnud kunagi varem nii kõrgelt alla vaadanudki. Alguses sai isegi rõdul käimist välditud. Sealt alla vaatamine tundus meile harjumatu ja kõheda võitu.

Eks korteri vastse omanikuna oli neid apsakaid ikka igat sorti. Mäletan, kuidas mu vend läks rõdule ja jättis ukse irvakile. Mulle aga tundus, et külma tuleb uksest sisse liiga palju. Panin siis muidugi rõduukse kinni. Läks tükk aega mööda, aga vend istus ikka rõdul.

Käisin oma kolm või neli korda vaatamas, ta ei tulnud ega tulnud sealt rõdult tagasi. Alles siis jõudis see minuni, et ta ei saagi ju tuppa tulla, kui ma ise panin ukse seestpoolt kinni. Rõdu uksel pole ju väljaspool linki avamiseks. Läksin ja kutsusin siis oma venna tuppa. Teine oligi juba peaaegu külmavõetud. Ikkagi novembrikuu.

Ka mööbli ostmisega oli omaette ooper. Raha oli mul vähe. Sai siis välja valitud odavaim mööbel poest. Lasin selle endale koju tuua. Mul ju transporti  polnud.

Aadress oli aga nii uus, et ütlesin ilusasti tänava, maja ja korteri numbri ära, aga maja numbri järgi oleva “A” tähe  unustasin sootuks ütelda. Pärast sai oodatud mööblit pool päeva. Seda polnud kokku lepitud ajaks kuskil.

Oli puhkepäev ja polnud kelleltki küsida ka. Mööbli vedajad olid ikka kurjad küll, kui minu öeldud aadressil vaatas neile vastu hoopis lasteaed. Lõpuks toodi see ikka kohale ja sain oma peapesu kätte vale aadressi pärast.

Kõige veidram lugu juhtus meil esimesel õhtul, kui ööbisime kõik juba uues korteris. Vaatasime vennaga telekat. Sealt midagi köitvat ei tulnud. Võtsime hääle maha ja vahtisime lihtsalt aknast seda ilusat linnavaadet. Vestlesime siis niisama tühjast-tähjast.

Päike oli just uhkelt silmapiiri taha vajunud ja hakkas juba pimedaks minema. Ka see oli meie jaoks midagi uut ja vaatamisväärset. Polnud sellist loojangut varem kumbki näinudki. Järsku ilmus silmapiiri tagant üks veider tuluke, mis kasvas üpris jõudsalt. Ta tõusis küllaltki kõrgele ja jäi siis justkui seisma.

Seda vaadates olime mõlemad sõnatud. Me jõllitasime tuld nõiutult. Aeg tundus peatunud olevat. Lõpuks hakkas kostma kaugusest lennuki mürinat. See tõi meid tagasi reaalsusesse ja laususime peaaegu ühe korraga  teineteisele, et kas sina ka mõtlesid ufot nägevat. Vapustus oli meile mõlemile suur.

Selle kohta võiks ju öelda, et hulluks minnakse ikka ühekaupa, mitte mitmekesi korraga. Pärast tuli välja, et minu kauaoodatud korteriga maja asus täpselt lennuliini all ja kõik Skandinaaviast tulevad lennukid lendasid üle meie maja. Niisuguse asja avastamine oli meile ehmatav.

Vend pärast maal rääkis kõigile, kes aga viitsisid teda kuulata, kuidas ta õe juures linnas ufot nägi. Lugu sai meie peres järjekordseks anekdoodiks. Selle üle oli hiljem vahva naerda, kuid siis, sel hetkel tundus üpris õudne. Me ju ei teadnud, mis see on ja iga teadmata asi tekitab paras jagu hirmu. Nii palju siis sissekolimisest.

Aga sellele järgnes üpris külm talv. Kuna saime korteri peale ehitamist, siis hakkas iga päevaga ilmsiks tulema kuhjaga ehitusvigu. Meil aga tütrega polnud mingit ehituspraktikat. Tapeeti olime ühikas vahetanud ja see oli ka kõik, mida oskasime.

Põranda ja seinte vahel olid korteris praod, mis vajasid täitmist. Akende alt vuhises sisse tuul. Rõdu uks oli kaardus, ega läinud ülevalt kinni. Kiskusin kõik vanad riided ribadeks, et täita pragusid. Tänapäeval on selleks otstarbeks olemas vaht.

Siis oli aga kõva defitsiidi aeg ja polnud midagi sellist poest saadagi ja ega me poleks osanudki seda poest küsida. Toad olid vahest nii külmad, et sooja saamiseks käisime tütrega kordamööda vannis soojenemas. Hea, et meil siis veel polnud veemõõdikuid.

Õnneks ei jäänud me kumbki haigeks. Esimene talv tegelesimegi ainult korteri soojustamisega. Ja kui saime kätte oma esimese üürikviitungi, oli arve nii suur, et võttis hinge kinni. Käisin tol ajal ju üksi tööl, tütar veel õppis. Hoidsime kokku ja vähendasime oma igapäevaseid ostusid, et rahaga välja tulla. Me saimegi hakkama.

Olime siis tütrega nii õnnelikud, et sai lõpuks oma korterisse ja ühikast välja. Sellised pisiasjad ei rikkunud ometi meie õnnetunnet. Nüüd on sellest möödas oma kolmkümmend aastat. Kui mõtlen sellele ajale tagasi, tuleb ikka meelde see õnnetunne kõigepealt ja siis need naljakad juhtumid. Raskusi nagu polekski olnud. Niisugused olid siis meenutused mu esimesest korterist.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta